Eesti Kardispordi uudised

Nädala staar #34

Meie selle nädala staari rubriigi külaliseks on mees, kelle nime ette võib lisada ükskõik millise tiitli. Sõitja, mehaanik, tiimipealik? Palun väga. Aga kuidas oleks hoopis mitmekordne Eesti meister ja karikavõitja, lisaks kolmekordne aasta parim kardisportlane? Ei ole probleemi. Ilma pikema mõtlemiseta saab selgeks, et neile kriteeriumitele saab Eestis vastata vaid mõni üksik inimene, kui sedagi. Loomulikult on aga meie tänaseks vestluskaaslaseks Aavo Talvar.

Aavo perekonnas on alati võidusõit tähtsal kohal olnud, nii ei ole tema sattumine kardispordi juurde just suuremat sorti Tuhkatriinu lugu. Aavole omane sõidustiil oli väga sarnane tema lemmikvõidusõitjale, kelle omakorda oli suureks eeskujuks olnud Alain Prost. Seega pole imestada, et Aavo kaasaegsed nimetavad teda üheks kõige targemaks toonaseks võidusõitjaks rajal.

Täna kasutab Aavo võidusõidust saadud tarkusi Talvar Racing karditiimi igapäevasel juhtimisel. Tema tohutute kogemuste all on tiimis hetkel kasvamas terve trobikond tulevasi tipptegijaid, kellest kuuleme ilmselt juba õige pea. Aavo isa Aimari loodud karditiim on ühtlasi üks vanim järjepidevalt tegutsenud omasuguseid.

Siin ja praegu aga avab Aavo oma tarkuste laeka ning annab ära mõned väärtuslikud õpetussõnad, mis peaksid ära kuluma igale noorele kardisõitjale: milline on parim trenn, miks peaks osalema Eesti meistrivõistlustel ning kes on see salapärane maailmakuulus võidusõitja, kes oli aastaid Aavole eeskujuks? Sellest ja kõigest muust juba allpool.

Head lugemist!

 – Aavo, kuidas sa üldse jõudsid kardispordi juurde?

“2003. aastal hakkasin käima sõitmas hobikardiga tollases Saurix kardikeskuses. Loomulikult hakkas see meeldima ning käisin seal üha rohkem. Oli selline eesmärk, et pidin iga kuu oleme tabeli topis (seal oli kiiremate ringide tabel). Seejärel ostis isa esimese kardi – Maranello. Palju ei saanudki trennides käia, kui juba olin 2003. aasta juulis/augustis esimesel võistlusel Põltsamaal. Abiks Teppanid, isa, vanaisa. 

2004. aastast alates oli mu mehaanikuks Timo Raudsik. Võistlesime Eestis, Balti meistrivõistlustel ja hiljem ka mõnel Rootsi etapil, sellel aastal juba Tony Kardiga. Junior-klassis oli mul mehaanikuks Aare Kann ning hiljem, viimased 6 aastat Priit Pööbel.”

 – Talvar oli omal ajal tuntud perenimi rallispordis. Kui enda väga edukat kardisõitja karjääri lõpetamas olid, kas ei tekkinud mõtet mõnes muus distsipliinis tõsisemalt kätt proovida?

“Olen ainult paar korda suurel ringrajal proovinud kereautosid. Otseselt pole mind edasi kuhugi tõmmanud ning tol hetkel polnud see ka võimalik. Kui enda kardisõit ning ülikool oli ka lõppemas, hakkasin iseseisvalt Talvar Racingu tiimiga tegelema.”

Talvar Racing karditiim on suurem kui eales varem. Suured saavutused ootavad aaga alles ees.

 – Oled tänaseks kardispordi sees olnud kümneid aastaid, nii võistleja kui tiimijuhina. Kuidas kardisport suures plaanis ajaga muutunud on? Või mis on samaks jäänud?

“Kardisport on läinud palju professionaalsemaks. Minu algusaegadel olid enamus ikka omapäi. Tänapäeval on tiimidel palju infot ning kui uus sõitja alustab tiimi juures, on tal kogu info koheselt olemas, et võistelda koha eest tipus. Edasine sõltub sõitjast: kui kiiresti ta õpib ning palju ta trenni teeb. Nipsust ei tule midagi. 

Sõitja ja mehaaniku/tiimi koostöö on oluline. Ega kart ole nagu väike vormel… väga oluline on tänapäeval data ning ka onboard kaamerad. Nagu mainisin, miski ei tule päevapealt, nagu ennegi tuleb teha trenni ja trenni!”

 – Juhid täna edukat Talvar Racing karditiimi, mis sai algselt asutatud sinu isa Aimari poolt ning on ühtlasi üks Eesti vanemaid. Räägi palun, kuidas karditiim alguse sai? Millised on viimastel aastatel sinu tulekuga tiimi otsa toimunud muutused?

“Isa alustas tiimiga 2007. aastal. Alguses olime vist omapäi ning iga aastaga lisandus sõitjaid, hiljem aasta lõikes juba umbes 6-8 sõitjat. 2016. a võtsin tiimi üle ning 2017. aastast tegutsen juba üksi.

Tollel hetkel alustasin aga juba nullist 6×12 m telgi ja bussiga uuesti, sõitjaid oli 6-7. Paralleelselt tegutsesin ka ise mehaanikuna nii 2017. kui 2018. aastal. Võistlesime Eestis ning tegime mõne sõitjaga võistlused kaasa ka Soomes. 2019. aastast läks tiim juba suuremaks ning keskendusin ainult tiimi juhtimisele. Võistlesime suure tiimiga nii Eestis kui Soome X30 meistrivõistlustel. Lõppev 2021. aasta oli tiimile kõige edukam nii tulemuste kui sõitjate arvu poolest, kokku võistles erinevates sarjades kokku 26 sõitjat. Kalendrisse lisandus ka Soome SM sari.”

Aavo isa Aimari loodud Talvar Racing on jätkuvalt üks tugevamaid tegijaid Eesti kardispordis. Aavo (paremal) mehaanikuna tegutseda ei jõua ning on keskendunud täisajaga tiimijuhi tööle.

 – Küsime kohe alguses ära: kes on sinu hinnangul Eesti parim kardisportlane läbi aegade? Või vähemasti sellest ajast, mil sina oled raja ääres olnud…

“Ma ei oska konkreetselt kedagi välja tuua. Eks kõik, kes jõuavad kuhugi kõrgemale, väärivad mainimist. Kindlasti Marko Asmer ning minu enda suurimaks konkurendiks oli ilmselt Kevin Korjus. Jüri Vipsil on vast Eesti kardisõitjatest võimalus jõuda kõige kõrgemale. Eesti tase on alati väga hea olnud, on ju eestlaste nimel nii Euroopa meistritiitel, kuid ka hulganisti maailmakarikavõite.

 – Kui aga peaksid nimetama mõned eeskujud maailma autospordist, siis kes nad oleks? 

“Miskipärast on alati eeskujuks see, kes tol hetkel F1-s kiire olnud. Minul oli selleks ilmselt Jenson Button. Loomulikult oli ta kiire, aga ta oli ka kõige parem rehvisäästja ja sujuvam sõitja. Pigem seostasin teda kõige rohkem endaga, esimestel ringidel ei olnud ma kõige kiirem/teravam, pikemas sõidud läksid alati hästi (nt Rotax Grand Finaalid).

Rotax Grand Finals võistlusel. Sõitjad vasakult Jüri Vips, Kairo Kivi, Mario Haugas, Ralf Aron ja Aavo Talvar.

 – Meenuta palun oma enda eduka karjääri meeldejäävaimat võitu-sõitu?

“Kõige paremini on mul meeles 2013. a Rotax Grand Finals New Orleansis USA-s. Mul oli algusest peale hea kiirus ning startisin eelsõitudesse alati eest. Finaalis langesin korra vist 6.-7. kohale. Pärast seda mäletan igat mõõdasõitu, kui olin jõudnud teisele kohale. Liidril inglase Oliver Hodgsonil olin peaaegu tuules, konkreetselt möödasõidu võimalust ei tekkinud, vahe oli 3-4 kardi pikkune. Ta läks küll viimases kurvis katma ja ma pidurdasin ideaaltrajektooril nii hilja kui sain lootuses, et äkki tekib kurvist väljudes veel viimane võimalus, aga lõpus oli 2. koht ka väga hea.  Vaheks jäi 0,046 sekundit.”

 – Kes oli sinu sõitjakarjääri jooksul sulle kõige tugevam vastane?

“Kõige tugevamad vastased siis, kui mina sõitsin ja ilmselt on ka praegustel sõitjatel, on pärit Inglismaalt… selles pole kahtlustki. Ed Brand, Sean Babington jne – nendega sõitsin mina omal ajal võidu. Neil olid juba siis tugevad tiimid taga ja alati jäi meil kusklt natuke puudu. Paar poodiumi kohta Rotaxi Euro Challenge’l õnnestus mul ikka saada.”

Aavo on üks läbi aegade edukamaid Eesti kardisõitjaid.

 – Oled ka palju maailmas ringi käinud mees. Kuidas hindad Eesti kardispordi ja -sportlaste tänast taset?

“Eesti kardisport on jällegi tõusuteel. 2021. aasta Mini-klassi tase oli üllatavalt hea. Loodame, et teiste klasside tase läheb ka samale tasemele. Junior ja Senior rivi võiks olla 20+ võistlejat, siis on meie sõitjatel suurem läbilöögivõime ka välismaal. Kui võisteldakse viiekesi klassis, siis kahjuks pole heaks tulemuseks välismaal lootust. 20+ võistlejat klassis oleks väga hea number. Taseme tõstimiseks tuleb sõita ka välismaal, kas või Soomes, kus tase on väga hea. See on arengu jaoks väga tähtis eeldus.
Eestis on tegelikult suhteliselt palju kardisõitjaid ning ka väiksemaid tiime tekib järjest juurde. Iga alustav sõitja peaks alustades valima, mis tasemel ta soovib kardispordiga tegeleda. 

Eesti meistrivõistlustel on Eesti mõistes parim tase ning seda ei peaks kartma. Iga EMV etapi start on parem, kui 10 trennipäeva omapäi. Trenni tuleb teha, kuid mida varem võistlustega alustada, seda kiiremini toimub ka areng.”

 – Sõitmise oled tänaseks ära lõpetanud, kuid peamiselt oled täna treeneriks-mehaanikuks-tiimipealikuks mitmele noorele sõitjale. Kirjelda palun, kuidas käib põlvkondade kaupa tarkuste edasi andmine ning kuidas saab algajast sõitjast hea võidusõitja?

“Anname endast parima. Kindlasti oskame aidata õigete valikutega, kuid palju tuleb võistelda ja võistelda – sellega tulevad kogemused. Õpetussõnad, mis jagan, kipuvad noortel võistlusolukordades ikkagi tihti ununema ja seda aitab paranda vaid rohkematel võistlustel osalemine.”

Tiimi liikmeks olemise eelised on ilmsed: infovahetus ja tiimiliikmete kogemused aitavad igaüht edasi.

 – Milline on sinu spordiga seotud unistus? Mida selle unistuse elluviimiseks sa ise, keegi teine, kõik üheskoos teha saaksime? 

“Eks see unistus ole ikka seotud Eesti võidusõitja nägemisega maailma absoluutses tipus. Ilmselt saame teha kõik võimaliku Eesti sõitjatele, et nad oleksid siin Eestis kõige paremad. Seejärel võistelda võimalikult palju juba Soomes ja Euroopas ning koguda palju kogemusi, et oleks võimalik järgmine samm teha. Vormelisse jõudmiseks tuleks ikkagi saada tehasetiimi või suurde eratiimi – suure läbimurde saavutamiseks on see nii olnud eelnenud aastatel ja on ka tulevikus.”

 – Kardisporti on viimasel ajal kirjeldatud kui liialt professionaalset spordiala. Kui palju see sinu hinnangul tõele vastab? Kas seda nn professionaliseerumist saab või üldse ongi vaja takistada?

“Kart on läinud tõesti professionaalsemaks. Lisaks sõitjatel on oluline roll on mehaanikul, tiimil, mootori tuunijal, raamil jne – kõik peab kokku sobima. Suurtes tiimides on see tõesti professionaalne, kuid samas ei puudu ka nn isa-poja tiimid, kes harrastavad kardisporti omapead või suurte tiimi ridades. 

Ei pea kokku ostma 3-4 mootorit, arvates, et need panevad poisi sõitma. Sõitma paneb ikkagi palju trenne ning professionaali (endine sõitja, professionaalne mehaanik) õpetussõnad. Mina soovitan alustaval sõitjal osta endale üks värske trenni mootor ning vajadusel saab ühte võistlusmootorit tiimilt/mootori tuunerilt rentida.

Eestis ei ole kardisport vast väga kallis, kallimaks muutub see Euroopasse minnes. Näiteks CIK-FIA tõi 2022. aastaks sisse piiratud trennirehvide arvu, mis ilmselt muudab Euroopa tasemel sõitmise natuke odavamaks, kuid mitte piisavalt.”

Aavo enda saavutused nii sõitja kui tiimijuhina panevad isegi paljunäinud sõitjad teda kuulama.

 – Meil on valmimas uued rajad Käinasse ja Laitsesse. Sõidame ka koduses meistrisarjas CIK-FIA klasse, et liikuda samas kultuuriruumis kogu ülejäänud maailmaga. Meie sportlased eesotsas Markus Kajakuga sõidavad neis klassides maailma esiotsas. Sellegipoolest, kuidas sulle tundub, kas Eesti kardisport liigub õiges suunas?

“Ootan uusi kardiradu ning Laitses sooviks isegi sõita. Laitse rada tundub tulevat Eesti/põhjamaade parim rada! Eesti kardisport on viimastel aastatel liikunud õiges suunas: sõitjate arv on kõvasti suurenenud ning loodame et suureneb veelgi. Vahet pole, mis klasse me sõidame, peaasi et rivi on pikk ja konkurents tugev.”

 – Maailmameister Noah Milell ütles mõni episood tagasi, et alustajale on tehnikast olulisem õige õpetus. Milline oleks sinu kommetaar?

“Palju trenni! Õige õpetus on kõige olulisem, kogenud mehaanik või endine sõitja on kõige parem lahendus. Alustaval sõitjal tuleb kindlasti valdkonda pisut enne uurida ning mitte osta esimest ettejuhtuvat tehnikat.”