Eesti Kardispordi uudised

Nädala staar #33

Meie selle nädala staar on mees, kelle jõudmine võidusõidu juurde ei saa olla üllatuseks kellelegi. Kasvanud üles maast madalast võidusõidu keskel, võis tema puhul ainsana panna kulmu kergitama asjaolu, et maandus ta lõpuks siiski neljarattaliste roolis. Kui juba selline vihje sai antud, siis on loomulikult selge, et meie selle nädala staariks on Timo Raudsik.

Kui võiks arvata, et Timo teekond kardispordi juurde ei olnud täis erilisi keerdkäike, siis esmatutvus tehnikaspordiga sai tal tehtud siiski mootorratastega. See ei saanukski muud moodi olla, sest Timo isa Jüri Raudsik on ilmselt liialdamata üks läbi aegade parimaid Eesti motosportlasi. Ehk oli aga suurem mõju kardispordi juurde jõudmisel siiski ühel väga erilise nimega sõbral, tänu kelle soovitusele sai Timogi endale oma päris esimese kardi? Kes teab. Igatahes seondub selle sama sõbraga muuseas ka Timo enda kõige meeldejäävaim võit.

Omaaegse kardispordi Balti meistri kardisõidud on tänaseks jäänud küll aastate taha, kuid kardispordist ja võidusõidust üldse ei ole Timo aga kuhugi kadunud. Pigem vastupidi: 2017. a tema poolt loodud Rich Racing karditiim on end aastatega tõstnud tõeliseks pretendendiks Eesti meistritiitli nõudlejate nimistus. Ainuüksi küsija roll on tänase Eesti meistrisarja taset arvestades saavutus omaette, medalikohast rääkimata.

Meie tänases intervjuus jagab Timo oma kogemusi kui sõitja, sõidutreener, mehaanik, tiimipealik ja kõigele lisaks kui võidusõidu andunud fänn. Kuidas saabki teisiti nimetada meest, kelle rekvisiidiks pulmafotol on… kardi mootor! Loomulikult ei jäta me uurimast tema lemmikvõidusõitjate kohta – seda nii Eestist kui maailmast tervikuna. Kes need on, sellest juba allpool.

Head lugemist!

 – Timo, alustame sellest, et kuidas sa ikkagi jõudsid kardispordi juurde?

“Juba väiksest peale käisin tihti isaga raja ääres võistlustel kaasas. Eks sealt see võidusõidupisik ja bensulõhn meeldima hakkas. Eriti mäletan neid kordi, kui isaga sai Bikernieki rajal käidud. Hommikul enne kella viit start Sauelt ja siis südaööl jõudsime jälle tagasi koju.

Olen üldse jälginud väga palju võistlusi: Moto GP, MX GP, F1, F2, F3, WRC, Supercars sarjade ja põnevamad kardisõidud üritan ikka kõik ära vaadata. Täna enam kodus selle üle õnnelikud muidugi ei olda, kuna see kõik võtab palju aega.

Marit ja Timo Raudsiku pulmapilt.

Kardini jõudsin tänu sellele, et Marko Asmeriga oleme sõbrad olnud alates sellest ajast, kui hällist välja saime. Kui ma õigesti mäletan, siis jõuluvana tõi 1993. aasta Markole kardi kuuse alla. 1994. aasta jooksul tegi ta trenni ja rääkis, kui äge see on. Ma loomulikult tahtsin ka.

1994. a sügisel käisimegi isaga vaatamas esimest kardivõistlust Aravetel ja järgmisel kevadel olin juba ise stardis. Hiljem olen osalenud veel ka ringrajal kereautodega 2000. aastal Super 1600 klassis ja 2003. aastal Yaris Cup sarjas.”

 – Su perekonnanime järgi võinuks eeldada, et sinust saab motoringrajasõitja. Su isa Jüri on Eesti läbi aegade üks paremaid võidusõitjaid, täpsemini motoringrajasõitja. Sina maandusid aga neljarattaliste juures. Kuidas see küll nii läks?

“Alguses oli suunitlus ikka kaherattalistele. Käisin mitmeid kordi Sõmerpalu lähedal Aigari ja Taneliga (mõlemad Leok) koos sõitmas, aga mingil põhjusel tundsin, et see pole minu jaoks. Ja siis tuli juba Marko oma kardiga mängu ja nii see läks.”

Timo Raudsik – sõidutreener, tiimijuht, mehaanik ja mida kõike veel.

 – Oled tänaseks kardispordi sees olnud kümneid aastaid, nii võistleja kui tiimijuhina. Kuidas kardisport suures plaanis ajaga muutunud on? Või mis on samaks jäänud?

“Muutunud on palju. Kui mina alustasin, siis kardi seadistamist kui sellist polnud: kruvi, rehvirõhk ja hammakas paika ja rajale. Ainuke, mida tuuniti, oli mootor.

Tänapäeval saad asja väga peeneks ajada, alustades rummu materjalist kuni käändtelje jäikuseni välja. Kindlasti on positiivne see, et rajad ja sõiduvarustus on turvalisemaks läinud. Samas on ka kiirused kasvanud. 

Kui meie sõitsime Raplas Raketiga ca 50 sekundilisi ringiaegu, siis nüüd sõidavad Minid 4 sekundit kiiremini. Samaks on aga jäänud see, et kui esimesene üle joone tuled, oled võidumees.”

 – Juhid täna Rich Racing karditiimi. Räägi palun, kuidas karditiim alguse sai?

“Alguse sai see nii, et kui hakkasin Richard Viigisaluga tegelema, siis tahtsime oma asja ajada ja tegime 2017. a oma tiimi. Nimi tuli sellest, et kuna Richardi hüüdnimi on Rich, siis panimegi sellise nime.”

Rich Racing karditiimi nimi tuleneb tegelikult selle sõitja Richard Viigisalu nimest. Viigisalu võistleb hetkel klassis OK-Junior.

 – Veel eelmisel hooajal võitles Richard kuni viimase etapini klassi Mini meistritiitli eest.

“Jah, nagu klassis Mini ikka kipub olema, oli see üks väga põnev hooaeg. Lõpuks jäi Richard küll Andri Tšikini järel teiseks.”

 – Küsime kohe alguses ära: kes on sinu hinnangul Eesti parim kardisportlane läbi aegade? Või vähemasti sellest ajast, mil sina oled raja ääres olnud?

“Ühte sellist on muidugi võimatu välja tuua. Enda aegadest kindlasti Marko. Tema sõitis praeguste ja endiste F1 kiiretega koos. Mul on isegi Michael Schumacheri nimekleepsud alles, kui nad ühel Saksamaal toimunud MM-etapil koos Tony Karti tiimis sõitsid.

Hilisemast ajast tooksin kindlasti välja nimed nagu Georg Vann, Jüri Vips, Ruben Volt, Markus Kajak – kõik väga hea käega kutid.”

 – Kui aga peaksid nimetama mõned eeskujud maailma autospordist, siis kes nad oleks?

“F1-s on mul hetkel kaks lemmikut: Max Verstappen ja Lando Norris. Max on mõõdukalt agressiivne ja kehtestab ennast rajal. Teise lemmiku Lando puhul meeldib tema iseloom ja poiss hoiab ikka peal küll. Kuigi tema uue kardi disain jätab soovida.”

 – Meenuta palun oma enda karjääri meeldejäävaimat võitu?

“See on lihtne. Kui aastaga mööda ei pane, siis see oli 1996. aastal Eesti meistrivõistluste etapil Tabasalus. Finaali esimesel ringil hakkas Asmeril mootor lisaõhku võtma ja sirge lõppkiirust tal igatahes enam ei olnud. Ta suutis katta tervet rivi nii, et keegi mööda ei saanud. Ringiajad olid mitu sekundit halvemad, kui muidu. Aga mõned ringid enne lõppu õnnestus mul ainukesena temast mööda saada ja ma võitsin pika puuga. See oli esimene parimatest võitudest, mis kohe meelde tuli.”

 – Mis on tänases Eesti kardispordis hästi ja mis nii hästi pole?

“See aasta on asi sammu võrra edasi liikunud just korraldusliku poole pealt. Sponsoreid on juurde tulnud. Meediatöö, see sama Nädala Staari rubriik ja muud sellised asjad on väga teretulnud. Minu arvates on juhtkonna verevahetus kasuks tulnud. 

Suurt rõõmu valmistab see, et väikestes klassides on rivid pikad ja konkurents tugev. Tulevik tundub helge. Jätkuvalt tuleb suurt tähelepanu pöörata meie kohtunike jätkuvale koolitamisele. Sellega seoses võiks taastada elementaarse litsensieksami, nagu ise ammustel aegadel sai tehtud.”

Oliver Tali esindab Rich Racing’t klassis OK.

 – Sõitmise oled tänaseks ära lõpetanud, kuid peamiselt oled täna treeneriks-mehaanikuks-tiimipealikuks mitmele noorele sõitjale. Kirjelda palun, kuidas käib põlvkondade kaupa tarkuste edasi andmine: kas suudad oma tiimi sõitjaid juhendada, et nad ei teeks samu vigu, mida võib-olla ise noorena tegid? Kas iga järgnev põlvkond üldse on parem kui eelmine?

“Näpunäiteid saab noorematele alati anda, aga kõige parem viis õpetamiseks on ikka see, kui sõitja ise oma eksimused rajal ise ära teeb. Pärast seda on analüüs, miks-kus-kuidas see juhtus ja siis järgmine kord juba osatakse neid vigu vältida. 

Ma ei ütleks, et iga järgmine põlvkond parem on. Lihtsalt igal järgmisel põlvkonnal on rohkem vahendeid, millega saab kiiremini kiiremaks. Minu ajal oli pööretelugeja, mida ma pidin kiireima sirge lõpus ise vaatama, isa võttis samal ajal stopperiga aega ja see oli kogu data. Pööretelugeja uuemal mudelil salvestusid maksimaalsed pöörded juba ise. 

Tänapäeval saad data järgi sõitmist õpetada aga nii, et ei pea raja ääreski olema. Minu teooria on see, et sa suudad ka ahvi kiiresti sõitma panna, aega võtab see loomulikult palju. Aga alles viimased 20% mängib rolli talendikus.”

 – Ehk siis kõige aluseks on ikkagi töö?

“Jah. Talenti ilma töötegemiseta ei vii paraku kuigi kaugele.”

Klassis KZ2 võistlev Mario Vendla on tiimi kogenuim võidusõitja.

 – Milline on sinu spordiga seotud unistus?

“Ma suurelt ei unista, aga ma loodan, et kunagi oleks meil võimalus korraldada mõni Euroopa meistrivõistluste etapp Eestis.”

 – Uute radade tulekuga võib see juba varem tõeks saada, kui unistada oskame.

“Loodame. Kindlasti annaks kodumaine EM-etapp indu ka meie poistele selles konkurentsis osaleda. Nagu teame, siis see pole lihtne isegi meie kõige kõvematele sõitjatele.”

 – Kardisporti on viimasel ajal kirjeldatud kui liialt professionaalset spordiala. Kui palju see sinu hinnangul tõele vastab? Kas seda nn professionaliseerumist saab või üldse ongi vaja takistada?

“Kindlasti on see professionaalne sport, kui tahad tippkonkurentsis sõita ja võita. Ega ainult rooli keeramisest ei piisa: on vaja õigesti toituda, üldfüüsilisega peab kõvasti tööd tegema, mentaalselt pead tugev olema jne. 

Nn professionaliseerumist takistada ei ole vaja, sest kui on soov lihtsalt sõitu nautida ja funnida, siis on Eestis olemas erineva sarjad, näiteks Uskumatu Võidusõit ja Talvekart. Talvekarti ma soovitan soojalt, see täiega age (kui vaid lund jaguks). 

Eesti meistrivõistlused on ikkagi kohalik tippsari, mis on taimelavaks Euroopa ja maailmameistrivõistlustele.”

 – Meil on valmimas uued rajad Käinasse ja Laitsesse. Sõidame ka koduses meistrisarjas CIK-FIA klasse, et liikuda samas kultuuriruumis kogu ülejäänud maailmaga. Meie sportlased eesotsas Markus Kajakuga sõidavad neis klassides maailma esiotsas. Sellegipoolest, kuidas sulle tundub, kas Eesti kardisport liigub õiges suunas?

“Uutese radadesse suhtun muidugi väga positiivselt, loodan, et need ei ole viimased. Vanema kattega rajad hakkavad meil ära väsima ja vajavad ka uuenduskuuri. CIK-FIA klasside poolt olen ma kogu aeg olnud ja minu arvates see on õige suund. Loodan, et järgmisel aastal võtab veel rohkem sõitjaid osa meie lähiriikidest. Juba täna on see soov olemas, kuna meie tase on hea. Seega vastus küsimusele on jah – meie liikumise suund on õige.”

 – Kui peaksid erinevatest olemasolevate kardiradade elementidest valmis ehitama oma lemmikraja, siis millistest tükkidest see koosneks?

“Lemmikuteks elementideks on Valencia raja viimane šhikaan, Laitse 6.-7. kurv, Vantaa 6. kurv, Lange esimene kurv ja Aravete vana stardisirge.”

Timo oma raja ääres ühtlasi oma õpilase Richard Viigisalu abiliseks nr 1.

 – Maailmameister Noah Milell ütles mõni episood tagasi, et alustajale on tehnikast olulisem õige õpetus. Jaga palun oma tohutut kogemustepagasit ning anna mõned head näpunäited alles alustavatele kardisõitjatele. Millele tähelepanu pöörata, mida vältida?

“Kindlasti peaks alustama sellest, kuidas roolist kinni hoitakse. See on asi, mis mulle kogu aeg esimesena silma jääb. Käed kella 10 ja 2 peal, kui rooli keerad, siis lükkad rooli, mitte ei tõmba. 

Eriti just noored alagajad sõitjad peaksid trajektoori põhitõed selgeks saama, millal kust sisse keerama hakata, kuhu kurvi keskel jõudma ja kuhu suunas välja kiirendama. Seda on kõige lihtsam teha tühjal rajal koonuste abiga. Seejärel tuleb alles alustada pidurdusmaade kompamisega ja pidamise piiri otsimisega. Kehtib ju vana hea Kapa-Kohila ütlus, et “ei ole tähtis, kui kiiresti kurvi sisse lähed, vaid kui kiiresti sealt välja tuled”.”