Eesti Kardispordi uudised

Nädala staar #32

Meie selle nädala staariks on mees, kelle käe all on tee kardispordi juurde jõudnud meie tänane raskekahurvägi. Mõned nimed: Jüri Vips, Martin Rump, Markus Kajak… On vaja veel kedagi nimetada? Ilmselt mitte. Ehkki tema õpilaste portfelli mahub erakordseid andeid küll ja veel, ei keskendu me täna niivõrd neile, vaid püüame peegeldada ühe mehe lugu, kelle vedada on olnud näiteks vanim järjepidevalt tegutsev kardikool Eestis. Loomulikult on meie tänaseks vestluspartneriks Andrei Bersenev.

Andrei on kardispordis sees olnud ajast, mil mitmed tänased tegijad polnud veel sündinudki. Andeka noormehena oli temalgi algselt ambitsioon saada võidusõitjaks, kuid selle asemel leidis ta enda kutsumuse treeneritöö näol. Tema poolt loodud ja tänaseks 25 aastat järjepanu tegutsenud kardikool on tootnud hulganisti tänaseid tippvõidusõitjaid. Lisaks kardikoolile tähistas tänavu oma 16. tegutsemisaastat Liqui-Moly Roli Motorsport karditiim, mis on omasuguste seas samuti ühe pikema ajalooga.

Meie tänases loos vaatab Andrei tagasi minevikus tehtud rasketele otsustele, mis kokkuvõttes on osutunud õigeks. Andrei on kõigi nende aastate jooksul jäänud kindlaks enda valitud suunale ning saanud seetõttu viia ellu omaenda unistust ning elada enda soovitud elu. 

Unistus eestlasest F1-s kõlab naeruväärselt? Pigem mitte, sest Andrei kunagine õpilane on sellele sammule võib-olla lähemal, kui me arvata oskame. Tagasi vaadates oli aga just Andrei kardikool koht, kus väike Jüri sõitis oma esimesed meetrid ning sai esimesed näpunäited, kuidas saada kiireks võidusõitjaks. Järjepidevusel on mängida tohutu roll ning see on ka Andrei tegemiste üheks alustalaks.

Head lugemist!

 – Andrei, tänud sulle, et leidsid aega vestelda. Alustame sellest, et milline on sinu taust? Kuidas üldse jõudsid kardispordi juurde?

“Olin juba lapsepõlves suur autofänn. Vaatasin F1-e ja unistasin ise neil võistlustel osalemisest. Palusin vanemaid panna mind kardiringi, kuid tol ajal oli sellega ilmselt raske, sest mäletan isa ütlemas, et treeneri sõnul vabu kohti ei olnud ning sinna see toona jäi.

Suuremaks saades olid alustanud tööd esimesed hobikardikeskused nagu FK Keskus – seal sai teoks minu esimene kokkupuude kardiga. Mäletan, et töötasin autolukksepana ja tulin iga õhtu pärast tööd FK Keskusest läbi, et sõita mõned ringid. Tol ajal oli kardikeskustes kombeks pidada erinevaid kardivõistlusi nagu näiteks võistlused Eesti Ekpressi ja Õhtulehe auhindadele. Osalesin ilmselt kõigil neil ning mäletan, et võitsin mingil neist auhinnaks reisi Bulgaariaasse kahele, mis oli tol ajal suur asi. Toona olid hobikardikeskuste võistlustel oma aja kohta väga head auhinnad. Mäletan, et võitsin jalgratta ja lisaks mäesuusadki ühelt talviselt võistluselt. 

Koos minuga võistles toon minu suur konkurent ja hea tuttav Roman Šhirokov. Arvan, et kuna võitsime temaga kahekesi sedavõrd palju võistlusi, siis just seetõttu pakuti meile 1997. a võimalust hakata eest vedama FK kardikooli. Mõtlesime, et miks mitte, ja nii sai alguse esimene FK Keskuses baseeruv kardikool.

Veidi hiljem võtsin ma ise osa Eesti meistrivõistlustest toonases Yamaha klassis. Osalesin ühel hooajal (2001), olin kiire ja sel hooajal võitsin ka võidusõidu lauluväljakul. Seejärel tuli mulle aga juba Hildebrandi perelt pakkumine aidata neid tehnilistes küsimustes ja asuda lisaks treeneri rolli. Mõtlesin, et mida teha: kas osaleda võistlusel edasi või aidata teisi? 

Tegin pragmaatilise otsuse, et arendan ennast edasi rohkem võidusõidu spetsialisti ja mitte enam võidusõitjana. Toonasel tasemel võisteldes oli minuni jõudnud arusaamine, et võitmiseks on vaja omada kiiret mootorit, värsket raami, head mehaanikut ja palju-palju muud, mille jaoks mul kahjuks lihtsalt ei olnud vahendeid. 

Selle jaoks, et osaleda sel ühel hooajal, pidin muuseas maha müüma oma sõiduauto. Kõik tuttavad küsisid, et mida sa ometi teed? Aga aeg näitas, et see otsus oli õige, sest aitas kokkuvõttes mind nii mõneski mõttes palju edasi.”

Andrei Bersenev oma seni edukaima õpilase, Red Bull F1 noortetiimi kuuluva Jüri Vipsiga Eesti Autospordi Liidu pidulikul auhinnagalal 2019. aastal.

 – Ei pruugi võib-olla tänases kontekstis kõlada teab mis tohutu sammuna, aga tollel ajal oli see julge otsus. Ja aeg näitas, et järgides oma unistust, oli see otsus õige…

“Jah, see oli õige otsus ning ma pole selles kunagi kahelnud. Kardisport on tänaseni minu igapäevaelu osa ning ega ma ausalt öeldes ei suuda seda muud moodi ka ette kujutada.

Tagantjärgi olen väga tänulik FK Keskusele, kes andis mulle esimese võimaluse seal treenida. FK Keskuse rada nn vanakooli rada, algselt muuseas võistluskardi jaoks projekteeritud. Seal ma õppisin sõitma, möödasõite tegema ja kõike muud võidusõidu juurde kuuluvat. Lisaks minule sõitis seal veel terve rivi toonaseid kõvasid kardiässasid nagu Jegor Popov, Anton Pankratov, Konstantin Gordienko, Kenneth Hildebrand, Martin ja Madis Täht ja paljud teisedki.

Aastast 2002 tegime kardikooli juba Saurix Kardikeskuses (täna Unibet Kardikeskus). Saurix Kardikeskuses oli võimalus trennida aastaringselt, kuna rada oli kinnises ruumis. On ehk vähe teada fakt, aga Vaido Holm, Tiit Trofimov ja viimasetel aastal eriti just Toomas Uibo andsid keskuse vedajatena suure panuse sellesse, et Eesti kardisport oleks täna sel kõrgel tasemel, kus ta praegu on. Unibet Kardikeskuses said treenida meie tänased parimad kardi- ja võidusõitjad eesotsas Jüri Vipsi, Martin Rumpi, Tristan Viidase, Markus Kajaku ja paljude teistega.”

– Kardikoolis harjutate hobikartidel. Kuidas see õpe täpsemalt välja näeb? Mida sa treenerina noortele õpetad?

“Parima tulemuse annab alati teooria+praktika. Alustame igat tundi teooria blokist ja siis sõidame rajal. Sõitude vahel analüüsime sõiduvigu, räägime sellest, mis valesti ja mida on vaja parandada, et saada veel kiiremaks.

Õpime trennides ka seda, kuidas mööda sõita, oma positsiooni kaitsta, kuidas pingutada lõpuni ja mitte alla anda, kui midagi ei lähe nii nagu sa tahtsid. Ja loomulikult palju muud nagu näiteks nn väljaku nägemine, enda positsioneerimine rajal jne.

Paljud alahindavad hobikarti trennivahendina, minu kogemus näitab, et see on väga hea kool. Näiteks Jüri Vips tuli Eesti meistriks juba oma esimesel võidusõidu hooajal, enne seda oli tal ainult 3-aastane kogemus hobikardiga meie kardikoolis.”

Karditiim oli loogiliseks jätkuks juba sajandi alguses loodud kardikoolile.

 – Pärast kardikooli edukat käivitamist oli loogiline samm edasi juba päris ehtsa võidusõidutiimi loomine.

“Jah, meie jaoks oli aga järgmiseks käiguks oma meeskonna loomine 2004. aastal, et meie kardikooli õpilastel oleks võimalik lihtsal moel oma esimesed sammud juba päris spordis teha. Juba 2 aastat hiljem ehk 2006. aastal tuli meie esimene Eesti meistritiitel klassis Micro, sõitjaks Martin Rump.

Meeskonna asutasime koos hea mootoriasjatundja Dmitri Teleginiga. Dmitri on mootorite osas fanaatik, samal ajal kui mina olen rohkem võidusõidufanaatik. Me ostsime dünostendi ja alustasime tööd. Töötame siiani koos ning usun, et oleme väga hea tandem.

Unibet Kardikeskus pidi kolima teise kohta, kuna algne Laagri Maksimarketi maa-alune parkla pandi kinni ja sellega kadus kardikoolil võimalus treenida Unibet Kardikeskuses aastaringselt. Tegime koostööd 17 aastat järjest ning oleme neile nende aastate eest loomulikult väga tänulikud!

Alates 2019. a teeme kardikooli LaitseRallyPark’s. Täna see on ainukene rada Tallinna ümbruses, mis töötab aastaringselt. Võidusõidutiim on siis tänaseks hetkeks toiminud 16 aastat, kardikool peaaegu 25 aasat.

Tänaseks on kogunenud väga palju andekaid sõitjaid, kes alustasid omal ajal oma võidusõitjateed meie kardikoolis. Paljud on edukad Eesti tasemel, mõned poisid on edukad aga ka juba rahvusvahelisel tasemel: Jüri Vips, kes on täna F2 sõitja ja Red Bull F1 noorte programmi liige; Martin Rump, kes on Audi profesionaalsõitja Aasias; Markus Kajak, kes on täna Eesti parim kardisõitja ja väga edukas rahvusvahelisel kardivõistlusel.

Kõik need poisid alustasid oma karjääri meie kardikoolis hobikardist, siis edasi võitsid meie meeskonnas oma esimesed Eesti meistritiitlid ja sealt edasi läksid osalema juba rahvusvahelistele võistlusele rahvusvahelise meeskonna koosesisus. 

Tüdrukust tahaksin kindlasti ära mainida Carmen Kraavi, kes teeb täna Eesti meistrivõistlustel imelist tööd OK klassis, pakkudes tugeva konkurentsi kõige kiirematele Eesti sõitjatele. Aga lisaks on ta veel väga kiire ka BMW-klassi ringraja võistlusel. Ta on väga tubli ja töökas tüdruk.”

Aastate tagune pilt Andreist koos kolme toonase õpilasega: vasakul Mark Dubnitski, Andrei Borodin ja Markus Kajak.

 – Oled kardispordi sees olnud tänaseks kümneid aastaid. Kuidas kardisport suures plaanis ajaga muutunud on? Või mis on samaks jäänud?

“Kardisport on täna palju professionaalsem, kui sel ajal, mil mina alustasin. Siis oli tavaline, et võistlusel kasutatav kart jõudis raja äärde sõiduauto katusel. Mehaanikuks oli tavaliselt võidusõitja ise, või kui me räägime lasteklassist, siis kindlasti lapse isa.

Täna on palju professionaalsel tasemel meeskondi, mis pakkuvad kõiki neid teenuseid: toovad kardid kohale, hooldavad neid rajal, pakkuvad treeneri teenust, mehaanikut jne. 20 aastat tagasi võtsin ma raamatukogust raamatu ja õppisin ise, täna on see selles mõttes muidugi lihtsam, aga ka samas ka know-how poolelt jällegi keerulisem. 

Ajaga on kardisport õnneks muutunud ohutumaks, muutunud on kaitseplastikud, kiivrid ja palju muud. Paarkümmend aastat tagasi ei katnud tagumine bamper tagarattad, aga täna on see sisuliselt rööpme laiune. Ja see on ainult üks näide. Muutunud on kiivrite-kombede-kinnaste standardid, sellest aastast on standard ribikaitse jaoks jne. Nagu igal pool meie elus, kõik areneb ja ei seisa kohapeal.”

Kes tänastest noortest on järgmine Jüri Vips või Markus Kajak, seda näitab aeg.

 – Andrei, nüüd on aeg traditsioonilise küsimuse jaoks. Kui peaksid nimetama mõned eeskujud maailma autospordist, siis kes nad oleks?

“Igal võidusõitajal on oma tugevad küljed. Kui Lewis Hamiltoni tugevaim külg on puhas kiirus, siis samas on ta äärmiselt stabiilne, ta oskab säilitada rehve ja sõita vajadusel ka agressivselt mööda.

Aga minu jaoks on just Fernando Alonso see võidusõitja, kellel on kõik võidusõidu aspektid kõrgeimal tasemel. Ta saab väga hästi aru, mida täpselt hetkel vaja tulemuse jaoks ja teeb just seda, mis vaja teha on. Tema ainukese miinusena võib nimetada seda, et ta ei oska või tal ei ole vedanud kiire autoga meeskonna valikul. Vastasel juhul ma arvan, et tal oleks sama palju või rohkemgi tiitleid kui Hamiltonil. 

Oma lemmikuna tahaksin nimetada ka Max Verstappenit, kel nõrku kohti praktiliselt ei paista olevat. Aga kõik nimetatud kolm sõitjat on muidugi absoluutne maailma tipp, vähemalt open-wheeler’d silmas pidades.”

 – Oled oma pika karjääri jooksul näinud ja koos töötanud paljude erinevate sõitjatega. Oled seetõttu pealt näinud ka sõitjate arenguid: näiteks võib mõni sõitja avaneda alles mõnes kõrgemas klassis sõites. Maailmast on ka näiteid, kus alles F1 jõudes avaneb sõitja tõeline talent. Millest see tingitud võib olla?

“Ma olen seda näinud. Olen ühtlasi sellel arvamusel, et raske töö ja distsipliin on tähtsemad kui talent. Kui sõitja alustad, siis talent aitab kaasa kiirele õppimisele ja headele tulemustele. Mingi punktini jõuad kiiremini kui teised sõitjad, kes ei ole võib-olla nii andekad. Aga on mingi moment, kus edasi ainult talendi ei piisa: tuleb väga palju tööd teha ja pingutada, et jõuda uuele tasemele. Ja siis saab eelise see, kes on valmis seda tegema, kes ei karda rasket tööd, kes on nõus inseneriga erinevad võidusõidu aspekte analüüsima jne. 

Ma olen näinud isegi Eesti kardispordis poissi, kel väikses klassis ei tulnud nii hästi välja, kuid kes tegi seejuures jätkuvalt palju tööd, kuni suures klassis avanes ta tõeliselt. Aga siin ei ole muidugi mingit reeglit, kõik on ikkagi väga individuaalne. Parim kombinatsioon on aga jätkuvalt talent + raske töö.”

Liqui-Moly Roli Motorsport karditiim.

 – Kuidas hindad Eesti kardispordi ja -sportlaste taset täna tervikuna? Mida tuleks teisiti teha?

“Ma hindan tänast taset väga kõrgelt. Meil on väike riik, aga palju sõitjaid, kes suudavad end rahvusvahelisel tasemel näidata. Mida teisiti teha, kohe ei oska öelda, see on raske küsimus, millele ei saa vastada kiiresti.

Kui natuke mõelda, siis oleks vaja rohkem radu ja sponsoreid. Näiteks Soomes on sponseerimise kultuur oluliselt enam arenenud. Võidusõtjal võib olla kuni 20 erinevat sponsorit, kes aitavad, võib-olla mitte alati suure summaga, aga abi on sellestki. Tänu sellele saab rohkem trenni teha, osaleda erinevatel võistlustel jne. Suurim kahju on just sellest, kui mõnel tõeliselt andekal ja töökal sõitjal jääb sõitmine katki või kui ta ei jõuagi meie sporti. Võib-olla tema oli just tema meie järgmine Ott Tänak – ei või ju kunagi teada!”

Liqui-Moly Roli Motorsport on üks vanemaid järjepidevalt tegutsenud karditiime Eestis.

 – Eesti esimese suure tiitli võitis Paul Aron 2018. a, kui tuli Euroopa meistriks. Millal eestlane uuesti sama väärtusega tiitli võidab?

“Ma arvan, et see võib juhtuda igal hetkel. Täna on Markus Kajak väga tugev, kes on igati valmis seda tulemust kordama. Lisaks on teisigi noori andekaid sõitjaid, kellelt võib lähiajal samuti oodata häid tulemusi rahvusvahelises konkurentsis.

Võtmeks on siingi järjepidevus. Tuleb edasi teha seda tööd, mida oleme teinud. Rohujuuretasandil on näiteks Talendid Rajale on väga hea sari, mis populariseerib kardisporti Eestis. See on äärmiselt tähtis meie spordi jaoks ja ma olen väga tänulik, et on leitud ressurss selle tööga tegeleda.”

 – Andrei, kes on sinu hinnagul läbi aegade parim Eesti kardisportlane ja miks?

“See on jälle väga raske küsimus ja ma kardan, et sellele ei ole võimalik leida õiget vastust. Ajad olid erinevad ja võimalused ka. Igal ajal on oma kangelased ja neid on omavahel raske võrrelda.”

 – Kui rääkida isiklikest ambitsioonidest, siis mis need sinu puhul oleksid? Mida soovid saavutada? Millised on sinu kardispordiga seotud unistused?

“Minu unistus, mis on seotud minu tegevusega kardispordis, on selline, et üks hetk mu õpilane tuleb F1 maailmameistriks. Samas ma saan aru, et palju tähtsam on mitte ühe konkreetse inimese tippsaavutus, vaid see, et paljud inimesed saavad tegeleda oma lemmikspordiga. Nautida sõitu ja võitu kas või rahvuslik tasemel, elada seeläbi elu, mida nad tahavad. Need inimesed, kellel bensiin veres, teistmoodi elada juba ei saa!

Andrei kui tiimijuhi üheks töö osaks on noorte sõitjate juhendamine.

On üks asi veel, mida ma väga tahan, mis Eestis parem oleks: see on ohutus liikluses. Jätkuvalt hukkub meie teedel liiga palju inimesi, autod muutuvad ajaga aina kiiremaks, aga inimesed ei oska neid kahjuks absoluutselt juhtida, eriti kui teed on libedad.

Kui vaid tekiks arusaamine, kuidas auto libedal teel käitub, ja arusaamine, kui lihtne on seda kontrolli kaotada, võib-olla oleks kihutajaid ja hukkunuid siis vähem.

Paljud avariid juhtuvad isegi seetõttu, et ei saada aru, mida on vaja rooli taga teha siis, kui ohtlik olukord juhtuma peaks. Tehakse lihtsaid ja valesid  otsused, sellised, mida võidusõidu taustaga inimene mitte kunagi ei teeks. Usun, et ainuüksi see võiks olla põhjus, miks iga inimene võiks kas või mõned korrad käia hobikardiga sõitu harjutamas.”

 – Vene keelt emakeelena rääkiva inimesena oskad ehk paremini vastata küsimusele, et miks on see nii, et vene rahvusest inimesed nõnda vähesel määral mootorispordiga tegelevad? Mida selle jaoks teha saaks, et neid rohkem oleks?

“Ma arvan, et see on tihti seotud majandusliku põhjusega, kuigi on tõsi, et see sport ei ole niivõrd populaarne vene rahvusest inimeste seas. Eks ka siin saab aidata üksnes järjepidev töö.”

Andrei suurimaks unistuseks on tema õpilase tõusmine F1 maailmameistriks. Ilma naljata võib see juba mõne aja pärast teoks saada, sest noori andekaid sõitjaid liigub Eesti kardispordis palju.

 – Meil on valmimas uued rajad Käinasse ja Laitsesse. Sõidame ka koduses meistrisarjas  CIK-FIA klassides, et liikuda samas kultuuriruumis kogu ülejäänud maailmaga. Meie sportlased eesotsas Markus Kajakuga sõidavad neis klassides täna maailma esiotsas. Sellegipoolest, kuidas sulle tundub, kas Eesti kardisport liigub õiges suunas?

“Ma arvan, et me liigume õiges suunas, nii kaua, kui liigume samas taktis kogu ülejäänud kardimaailmaga.”

 – Kui peaksid erinevatest olemasolevate kardiradade elementidest valmis ehitama oma lemmikraja, siis millistest tükkidest see koosneks?

“OK, ma proovin. Kõige huvitavamad elemendid minu jaoks: Põltsamaa esimene kiire kurv, Aravete shikaan, Aravete kiire kurv enne shikaani, Põltsamaa S-kurv, mis on raja keskel, vana Käina raja eelviimane S ja esimene 180-kraadine kurv, Rapla kardiraja 6. kurv, mis on muutuva väheneva raadiusega ja siis tagasi sirgele.”

Karditiim on pikenduseks kardikoolile. Seetõttu sõidetakse peamiselt pisemates võistlusklassides Micro ja Mini.

 – Andrei, tänud sulle su aja eest! Lõpetuseks, jaga palun oma tohutut kogemustepagasit ning anna mõned head näpunäited alles alustavatele kardisõitjatele. Millele tähelepanu pöörata, mida vältida, kuidas raskeid hetki üle elada jne?

“Esimene, mis peavad lapsevanem ja treener teadma lapsi õpetades, on see, et tehtud töö tulemus ei tule kohe niisama. Mõnikord on vaja selle jaoks rohkem aega ja mõni kord vähem. Tuleb meeles pidada, et ei tohi kohe pärast ebaõnne loobuda.

Teine asi, mida ma ütlen, et kui lapsevanem ise ei ole kardiga sõitnud, ei ole mõtet alustada oma lapse õpetamist. Parem lasta see töö ära teha professionaalil. Ja lõpuks, kui lapsele meeldib see ala, ta tahab võistelda, aga tal alguses ei tule välja, ei ole vaja mõelda, et see sport ei ole tema jaoks.

Nagu eespool rääkisime, siis paljud lapsed avanevad hiljem. Seega on vaja jätkata tööd ja võid kindel olla, et tulemused tulevad. Just siis, kui andekatel töökus otsa saab. Ja kui lapsele ei meeldi, ta ei taha sõita, ja seda kõik on vaja isale rohkem kui lapsele, siis ma arvan, et sellest ei tule samuti kahjuks miskit head. Lõpuks on vaja on tegeleda ikkagi selle alaga, kus lapsel silmad säravad.”