Eesti Kardispordi uudised

Nädala staar #11

Meie selle nädala staar on Mario Vendla. Võib kõlada uskumatult, aga Mario on tänaseks kardispordis olnud pretsedenditud 17 aastat ning muidugi mõista on ta selle aja jooksul näinud ja kogenud palju. Mario sõit klassis KZ2 läinud laupäeval Olerex Eesti kardispordi meistrivõistlustel teenis kiidusõnu kogu boksialalt ning loodetavasti näeme tema head vormi ka tulevastel võistlustel.

Ehkki tänaseks on kardisport talle justkui nauditav hobitegevus, pole see alati olnud nii – Mario on tulnud Eesti meistriks ning Rotaxi maailmakarikavõistlustel teiseks. Loomulikult on ta nimetatud ka Eesti parimaks kardisportlaseks. Aasta oli siis 2009.

Oma kardisportlaseks saamise loo juures nimetab ta peamiseks suurt tahet. See on veidi teistmoodi tahtmine, kui lihtsalt millegi soovimine. See on sedamoodi tahe, mis toob teda tänase päevani ikka ja jälle kardiraja äärde ning kardi rooli. Isana soovib ta seda samasugust tahet näha ka oma poegadel, enne kui asub neile lähemalt kardisporti tutvustama.

Meie tänases loos vaatab Mario tagasi oma algusaegadele, nimetab ära oma lemmiku võidusõitja ning kardiraja Eestis. Ja imetlustvääriva kardisportlase nimetamise jaoks ei kulunud Mariol sekunditki. Kes see on, seda saab teada juba lugu ennast lugedes.

Head lugemist!

 – Mario, tänud, et leidsid aega vestelda. Alustame päris algusest: kuidas sa jõudsid üldse kardispordi juurde?

Minu kardispordi juurde jõudmist võib nimetada parajaks juhuseks, sest peres puudus meil sisuliselt igasugune kokkupuude võidusõiduga. Mõned korrad olime käinud vaatamas rallikrossi võistlusi, kuid see oli ka kõik.

Mäletan, et võisin olla umbes 12-aastane, kui sattusime koos sõpradega toonasesse Saurix kardikeskusse Laagris. Ehkki ma polnud varem elus kardisõiduga kokku puutunud, olin kogu aeg teadnud, et see on midagi, mida ma tahan proovida. Eks me sõitsime mõned sõidud ning mäletatavasti oli elementaarne kiirus isegi koheselt olemas. Kardikeskuses tegutsenud karditrenni juhendaja Arvi Plekk astus meile ligi ning kutsus trenni. Nii see alguse saigi.

Trennides osutusin kohe kiireks, sest õige trajektoori hoidmine, pidurdamine-kiirendamine tundus mulle kuidagi loomulik. Treener ei näinud mõtet mul lasta enam hobikartidega sõita ning selgitas mu vanematele, et peaksin võistluskartidele üle kolima.

Vist võttis see kõik umbes kaks aastat, kui vanemad nägid ära, et ma seda tõeliselt tahan. Aga tahtejõud oli see, mis aitas edasi. Mäletan koguni jõululaupäeva, kus pere sõi laua taga praadi, kui mina panin garaažis oma karti kokku. 

Aga päris alguses sai soetatud mingi vana Yamaha kart, millega osalesin 2004. a Eesti meistrivõistluste viiel  etapil. Kõigest kaks suutsin neist lõpetada, sest too tehnika oli lihtsalt nii ebatöökindel.

 – Kuni üks hetk õnnestus soetada juba konkurentsivõimeline tehnika…

Jah, 2006. a oli isale selgeks saanud, et mul on kardispordiga ikka tuline tõsi taga. Meil õnnestus soetada uus tehnika ning tulemused paranesid üleöö. Ühes sellega tulid kaasa ka esimesed võistlussõidud Euroopas.

 – Euroopasse reisides olid kõigest 15-aastane. Pidi olema päris hirmutav nii noorelt sisuliselt omapäi suurtele võistlustele osalema minna?

Eks ta seda muidugi oli. Täna ei kujutaks enam hästi ette, kuidas toona seda kõike tehtud sai. AGS tiimiga sõitsime neljakesi suure kaubikuga erinevatele Euroopa radadele ja nii see käis. Huvitav fakt, et Guido Allmere isiklikult oli mulle mehaanikuks.

Esimesel võistlusel Prantsusmaa sadas vihma ning tundsin end neis oludes kuidagi erakordselt hästi. Jõudsin hoobilt finaali, mis toona polnud ehk veel minu päris õige tase.

Aga iseseisvumise koha pealt õppisin neist Euroopas käimistest palju. Usun, et sain seetõttu palju varem täiskasvanuks, kui muidu oleks saanud. Suure võistluse atmosföör on midagi muud ning nii mentaalne kui tehniline ettevalmistus selle jaoks on teisest liigast. Tänane Eesti meistrivõistluste tase on muidugi sootuks parem, kui see toona oli.

 – Aga millal esimest korda ise tundsid, et oled jõud, kellega peab arvestama?

 Mäletan seda võistlust isegi päris täpselt. See oli 2006. Eesti meistrivõistluste esimene etapp Aravete kardirajal ning Euroopast tulnuna oli mul väga kõva trenn all. Startisin esireast Toms Bobrovskisi kõrval, kes oli toona ikka väga kibe käsi. Asusin võistlust stardist juhtima ning loomulikult arvasin, et täpselt nii lihtne see ongi. Kogenumad konkurendid tuiskasid aga mööda ning lõpetasin vist kolmanda või neljandana.

Ehkki õppisin kaotusest palju, olin enda jaoks selgeks saanud, et asju õigesti tehes olen igati võiduvõimeline.

 – Kes olid su kibedama konkurendid neil aegadel ja kellele sa ise kõige enam alt üles vaatasid?

Eks neid sõitjaid oli palju, kuid mäletan, et madistasime kõige kõvemini just Kenneth Hildebrandi ja Ranno Kallasega. Kõige enam aga hindan ma enda konkurentidest Georg Vanni. Tema oskus kõike viimase vindini lihvida nii tehnika ettevalmistuse kui sõidutehniliselt poolelt olid lihtsalt imekspandavad. Jäin talle küll 4 aastat järjepanu alla, kuid õppisin neist aastatest palju.

 – Kuni 2009. a võitsid lõpuks Eesti meistritiitli ning tulid Rotaxi maailmakarikal imetlustväärt teisele kohale. Sellele järgnes üks vahva reis maakere kuklapoolele?

Eesti meistritiitlile järgnenud maailmakarikal osalemine olid tõesti minu sportlaskarjääri kõige eredamad hetked. Teine koht suured finaalis on paraku jäänud mind tänase päevani kripeldama – praeguse vanuse ja kogemuste juures teeksin ma nii mõnegi asja teisiti, kuid nii see juba kord on.

Pärast võistlust sain kutse osaleda Austraalias sealsel kohalikul võistlusel. Pidin vaid leidma lennupiletite raha, sest kõik ülejäänu oli minu eest ära korraldatud. Vägev võistlus oli, sest üle terve mandri olid kokku tulnud sealsed parimad kardisõitjad. Olin Arrowi tehasetiimi esisõitja, kõrvuti 10-kordse Austraalia meistri David Seraga. Omamoodi huvitav kogemus oli tunda end kordki elus profisõitjana.

Vaatamata 3-4 võistluspäevale võttis kogu see seiklus aega kuu aega. Hiljem kutsuti veel, kuid kuidagi polnud enam soovi minna.

 – Mario, kes on sinu lemmikvõidusõitja läbi aegade?

Kindlasti Michael Schumacher. Imetlen tema pühendumist, mis esiteks tõi talle kõik need 7 maailmameistritiitlit, upitas Ferrari tagasi võitjate sekka ning kokkuvõttes aitas kogu spordi täiesti uuele tasemele.

Kogu oma perfektsuse kõrval tegi ta mõningaid asju ka halvasti, kuid see ei sega mul teda parimaks pidamast.

 – Sul on muuseas Schumacheriga nimelt samal päeval sünnipäev…

Jah, olen sellest teadlik (naerab)…

 – Oled praegusel ajal ka tubli simulaatorivõidusõitja. Mida see sulle annab? Kui palju ja mis tasemeni üldse saab simulaatori abil päris võidusõitu imiteerida?

Usun, et simulaatoril sõites saab ikkagi treenida reaktsioonikiirust ning mõningal määral motoorikat. See kindlasti ei asenda päris võidusõitu, kuid teatud elemente saab selle abil tõepoolest arendada. Eriti väärtuslik on see just hooajavälisel ajal, kui lihasmälu jms kipub tasakesi kaduma.

 – Siit on sobilik edasi minna teemaga, et kui keeruline on KZ2-klassi kardiga sõita?

Pean ausalt vastama, et vaatamata on 8. hooajale KZ2-klassis pole seda kunsti siiamaani lõplikult selgeks saanud. Kart võib ju tunduda ehituselt lihtne, kuid nüansse on siin lihtsalt sedavõrd palju, millega rajal sõites või boksis seadistades arvestada.

Kõige keerulisem on rehvidega toime tulemine. Võin püüda rahulikult sõita, et karti kurvides mitte libisema lasta, kuid boksis kuulen mehaanikult kohati ikka, et sõidan nagu mõni driftija. Mulle tundub, et momendil on kõige paremad “rehvikunstnikud” Sten Dorian Piirimägi ja Karl Markus Sei.

Teine pool KZ2-s on füüsiline koormus. Jõudu pole otseselt palju vaja, küll aga vastupidavust. Eriti just talvisel ajal hoian end vormis rattasõidu ning üldfüüsilise treeninguga. Kokkuvõttes treenib aga sõit kõige paremini.

 – Võtad täna kardisõitu kui hobitegevust ja see pakub sulle jätkuvalt tahtmist sellega tegeleda. Palun kirjelda, mida täpsemalt?

Kardisport annab suurepärase võimaluse end mõneks päevaks täielikult argitoimetustest väljalülitamiseks. Seetõttu on see omamoodi lõõgastav tegevus lausa. Piisab sellest, kui konkurent sõidab edetabelisse uued põhjad, kui juba hakkad lahenduse leidmisega tegelema.

 – Olid Raplas sisuliselt ainuke, kes natukenegi suutis debütantide Siim Leedmaa ja Markus Kajaku pidu rikkuda. Kui head need poisid on sinu hinnangul?

Väga tublid poisid on mõlemad ning täpselt õiges eas, et meiesugustele dinosaurustele vastu astuda. Samas saavad nad õppida meilt, kuid jätkuvalt on meil ka neilt palju õppida.

Mõlemad kutid on end tõestanud ka maailmakonkurentsis ning Kajak plaanib tänavugi minna osalema maailmameistrivõistlustele. Siiamaani nähtu põhjal pole põhjust arvata, et sealt head tulemust ei tule.

 – Sinu viimane etapivõit pärineb aastast 2017. a Aravetelt, sinu lemmikrajalt. Kas suudad seda sel aastal korrata?

Loomulikult proovin anda endast igal etapil maksimumi, kuid midagi lihtsat siin pole. Eks aastatega kaob teatud määral teravust, tunnen seda väga selgelt enda pealt ning mis siin salata, töö ja pere kõrvalt pole lihtsalt võimalik nii palju trenni teha, kui seda tippkonkurentsis püsimiseks vaja läheks.

Aga Aravete on tõesti minu lemmikrada. Kurvid on õige kaldega, rada lookleb kenasti üles ja alla. Ma üldse ei imestaks, kui see on ka paljudele teiste võistlejate lemmikrada.

 – Täpselt nii see on. Ütle palun, mida tehnikaspordiga tegelemine sulle andnud on?

Väga palju on andnud. Töö tegemise oskust ning detailidele tähelepanu pööramise oskust on ikka väga kõvasti arendanud. Ettevõtlusel ja spordil on tegelikult palju ühiseid jooni ning ühte arendades on võimalik ka teises paremaks saada. Eks ikka tahtejõud ole see peamine, mille kasvatamisele sport kaasa aitab.

Nõustun seetõttu täielikult teiste vanemate sõitjatega, kes peavad oluliselt noortel oma tehnikaga rohkem tegeleda. Esiteks annab see parema arusaama tehnika toimimisest, teiseks õpetab pingutama, mis on spordis ju esmatähtis.

 – Oled kaua spordis sees olnud. Mis on ajaga muutnud?

Eesti kardisport on aastatega palju professionaalsemaks muutunud. Kui mina alustasin, siis sisuliselt pumbati rehvid täis ja minek! Täna ikka analüüsitakse telemeetriat ning seadistustega minnakse peensusteni.

 – Mario, tänud sulle veelkord vestluse eest! Lõpetuseks: ütle palun, milline on sinu Eesti kardispordiga seotud unistus?

Eks neid ole palju, kuid peamine on ikka see, et uued rajad lõpuks valmiks, EM- või MM-etapp siia jõuaks ja meie sport veelgi populaarsemaks muutuks.