Eesti Kardispordi uudised

Nädala staar #10

Tervitame teid taaskord meie nädala staari rubriigi poolelt ning anname rõõmuga teada, et käesolev episood on mõneti pidulik, sest see on nimelt järjekorras kümnes. Oleme siiani vestlenud valitsevate Eesti meistrite, aasta parimate kardisõitjate ning muidu kardispordi jaoks oluliste persoonidega. Tänane jutuajamine on aga eriline seetõttu, et meil võib küll külas olla persoon, kuid nädala staariks nimetame siiski selle persooniga justkui sünonüümiks olevat muuseumi. Saage palun tuttavaks, meie Nädala staar #10 on MOMU ehk Mootorispordi Muuseum. Ja muidugi on meil täna külas MOMU looja Arno Sillat.

Eesti mootorispordi ajalugu on pikk ja värvikas. Esimene mootorispordiüritus toimus vaid kolm aastat pärast Eesti Vabariigi asutamist ehk 1921. aastal. Täna peaaegu 100 aastat hiljem saame öelda, et vaatamata pikale okupatsiooniajale on meil seljataha jäänud uskumatult värvikirjas sajand: meie pisikeses riigis on toodetud massilises koguses vormeleid, mootorrattaid, ralliautosid ning isegi karte; meie sportlased võistlevad täna maailma tippmeeskondades, meie riigis sõidetakse WRC etapp ning Ott Tänak on autoralli maailmameister. Lisaks kõigele sellele on meil täna olemas kõige selle väärika ajaloo jäädvustamiseks loodud MOMU.

On märgiline, et vestleme Arno Sillatiga just nimelt päeval, mil MOMU avab Eesti kardispordile pühendatud püsinäituse. Arno on kui elav entsüklopeedia, kellega võib vabalt valitud teemadel vestelda tunde. Täna aga keskendume aegadele, mil Eesti kardisport oli alles lapsekingades ning arenes sealt edasi tõeliseks rahvaspordiks.

Head lugemist!

 – Arno, suured tänud sulle su aja eest! On huvitav kokkusattumus, et vestlema sinuga päeval, mil avad MOMU-s püsiekspositsiooni Eesti kardispordist. Räägi palun, kuidas kardisport üldse Eestisse jõudis?

Ehkki seda päeva ei pruugi keegi täpselt teada, on ajaloo täpsuse huvides kokkulepitud, et esimene kartauto ehitati Art Ingelsi poolt USA-s aastal 1956. Idee sai väidetavalt alguse lennuväebaasis jõude istunud sõjaväelaste poolt loodud lihtsakoeliste kärude võidusõidust. Ingels arendas sellest idee baasil välja kartauto nagu me tunneme seda tänapäeval: suhteliselt lihtsa toruraamil baseeruva vedrustamata motoriseeritud sõiduriista.

Eesti esimene kardivõistlus peeti 28. jaanuaril 1962. a Kalevi staadionil. Stardis oli seal ka teadaolevalt esimene Eestis ehitatud kart, mille autoriks oli legendaarne Taivo Sapas, hilisem tuntud motosportlane. Enamik teisi karte oli aga pärit Lätist, kus neid selleks hetkeks juba mõningal määral toodeti. Meil pole küll kombeks oma naabreid kiita, kuid paraku kardiehituses jõudsid lõunanaabrid meist ette. Lätlased olla idee saanud Ameerika mootorispordiajakirjast nähtud piltidelt.

On muidugi ebaselge, kes täpselt toonase Nõukogude Liidu esimese kardi ehitas. Igaüks kipub seda au enda peale võtma, kuid selge on see, et Eesti esimene polnud.

 – Kardisport kogus kiiresti populaarsust kõikjal maailmas, sh Eestis. Üsna varsti asuti neid siin tööstuslikult tootma.

Jah, mõne aasta pärast valmisid Tallinnas Hobujaama tänaval asunud Autoremonditehases nr 1 (hilisem TARK) esimesed üksikeksemplarid K1 ja K2. Need kasutasid kõrgeid Tuulalt pärit rehve. Järgnenud K3 oli juba pisikeste helikopteriratastega ning meenutas seetõttu karti juba palju enam. MOMU-s on meil eksponaatideks ka kaks 60ndatest pärit karti, millest üks lühikese raamiga, on valmistatud Kooperaatori tehases ja teine pika raamiga nö. põlve otsas.

Kuni 90ndate alguseni oli selleks hetkeks juba Kavoriks nimetatud tehases toodetud kokku ca 4000 karti. Erinevalt seal samas toodetud Estonia-vormelite üle arvepidamisest on täpne number kahjuks teadmata. Kartide tootmine oli TARK-is/Kavoris siiski pigem kõrvaltegevus, suurem rõhk oli ikkagi vormeliehitusel.

Kartide tootmine saavutas oma hiilgeaja 70ndatel, järgmisel kümnendil keskenduti juba rohkem hobikartidele. Paraku peab tõdema, et kui vormelite kvaliteet oli oma aja ja võimaluste kohta laitmatu, siis ei saa seda öelda kartide kohta. Eks neid aegu mäletavad hästi kõik toonased kardispordiga tegelenud inimesed. Aga eks sarnaseid masstootmise ja tippspordi vahelisi paralleele oli mujalgi – nt Vihur ja VFTS jt.

Siiski oli kardiehitus Hobujaama tänaval piisavalt tähtsal kohal, sest kui 1989.a. asutati TARK-ist eraldunud riiklik väikeettevõte Kavor, viitasid ettevõtte nimes olevad tähed just kardile ja vormelile.

 – Keda nimetaksid toonaseks nn suure algustähega Eesti kardisportlaseks?

Kindlasti oli selle nime vääriline Väino Allipere – esimene Eestist pärit Nõukogude Liidu meister. Tänase päevani sõidetakse Kuningamäe kardirajal Eesti meistrivõistluste raames tema-nimelist mälestusvõistlust. Teda võib lausa pidada ühe kardidünastia loojaks, sest tublid kardisportlased olid ju ka tema tütar Merle ja tütrepoeg Ranno Kallas.

Hilisematest põlvkondades on suuri saavutusi muidugi Margo Kõlaril, Ott Vanaseljal, Ülar Jeblakovil ja teistel. Ühe viimastest Nõukogude Liidu tmeitriiitlitest kasrdispordis võitis 1989. a. Toomas Kallasmaa.

Vaatamata sellele olime siiski piisavalt pisike kardiriik, ehkki kardiradu, klubisid ning ju isegi kartide tootmist leidus meil siin küllaga. Kokku võitis Eesti 30 a jooksul 10 Nõukogude Liidu kuldmedalit, lisaks kõiki teisi värvi medaleid. Nii hinnates pole tulemus üldse mitte paha.

Kui paneme siia juurde veel fakti, et peaaegu alati kuulus mõni eestlane ka umbes 10-liikmelisse Nõukogude Liidu koondisse, siis see annab aimduse, kui tasemel Eesti kardisport on aegade jooksul olnud.

 – Eestisse tekkis neil aegadel hulganisti kardiradu. Mis on nende tekkelugu?

Radu oli tõesti palju, kuid kahjuks on paljud neist tänaseks juba hävinenud või muul moel kasutuskõlbamtuks muutunud. Kõige esimene kardirada Eestis oli Kuningamäel. Kohe varsti loodi rajad Püssi, Vändrasse, Vasalemma, Otepääle, Juurusse ja mujalegi.

Üks viimasemaid oli Kohtla-Järvele ehitatud rada, mis on siiani kasutuseta seisnud. Nagu toona ikka juhtus, tehti see mingi Moskvast tulnud projekti ja käsu alusel, arvestamata seda, et tollased kardid olid juba väga kiired ning taoline aeglaste kurvidega rada ei saanud enam kuidagi võidusõiduks sobida.

Rajad valmis aga enamasti kohalike entusiastide eestvedamisel. Alati oli mängus ka mõne ettevõtte või muu asutuse ressurssid, sest polnud probleemi ju mõni tee-ehitusele mõeldud killustikukoorem salaja kardiraja aluseks ära kasutada. Nii need asjad poolsalaja-poolavalikult toona käisid.

Muuseas, veel umbes kakskümmend aastat tagasi sõideti kardivõistlusi ka Audru ringraja väikesel sektsioonil. Võistlusi peeti muuseas koos mootorratastega, nii et kui ühed maha tulid, läksid teised peale.

Kardiradu oli aga tõepoolest palju ning see kõik andis hea aluse ülejäänud Eesti autospordi arenguks. Kõigist ei saanud sõitjaid, aga said mehaanikud, treenerid, konstruktorid ehk igas mõttes alale kaasaelajad.

 – Kuidas toona üldse spordiga alustati ning kui palju see erines tänapäevast?

Tänapäevast erines see väga palju. Kui täna võid endale kardi osta ja pihta hakata, siis toona eraisikule üldse karti ei müüdudki. Neid said tehasest tellida üksnes klubid ja ALMAVÜ (paramilitaarne organisatsioon ehk Armee, Lennuväe ja Merelaevastiku Abistamise Vabatahtlik Ühing) loal ka mõned asutused. Selleks, et kardisportlaseks saada, pidid astuma mõne kardiklubi liikmeks. See tähendas, et esimese aasta keerasid võib-olla polte-mutred või puhastasid töökoda. Usinust muidugi hinnati ning see andis võimaluse edasi liikumiseks.

Kuivõrd tehasest tulnud toodangu kvaliteet kõikus vägagi palju, oli noorele klubilisele harilikult esimeseks ülesandeks kardi lahti- ja kokkupanemine – väga oluline õpetus nii kardi nüanssidest arusaamiseks kui töö harjumuse tekkimiseks.

Vahest on tollest ajast jäänud mulje, justkui tööd ei pidanud tegema ja kõik saadi justkui iseenesest. Minu hinnagul oli see just autospordis täiesti vastupidine: ainult kõva tööga oli võimalus edasi liikuda, sest konkurents oli klubi liikmete seas väga tihe. Ehk siis toonasest ajast saabki suure ühinimetaja alla tuua tehnika ettevalmistuse. Ilma selleta polnud toona miski võimalik.

Ka koolides toimus teatud määral kartidega tegelemist. Näiteks peeti tööõpetuse tundide kõrval väikest viisi klubilist tegevust. ALMAVÜ kaudu võis kool endale tehasest kardi tellida. Jällegi eeldas see kõik entusiastliku eestvedaja olemasolu.

Kui rääkida toonastest võistlustest, siis osalejate rohkuse tõttu peeti eelkvalifikatsioone. Klasside peale võis kokku olla isegi kuni 300 osalejat, kuid võistluspäeval pääses starti vaid 100.

 – Pärast taasiseseivumist lõi kardielu Eestis taaskord õitsema…

Jah, umbes 10 aastat pärast taasiseseisvumist sõitis Marko Asmer juba maailmatasemel ning tuli isegi meeskondlikuks maailmameistriks. Paul Aron tuli omakorda 2018. a Euroopa meistriks. Teistel sportlastel on ju väärikaid saavutusi veelgi ehk siis sport on tõepoolest õitsele puhkenud.

Usun, et üheks oluliseks sammuks oli 90ndate alguses Eesti Kardiliitu juhtinud Toivo Asmeri suund läänemaailma tehnikale üleminekuks. Nõukogude Liidu tehnika oleks niikuinii olnud tupiktee, sest seda tehnikat ju vaevalt et mõne aasta möödudes enam toodetud oleks. Pluss loomulikult see, et maailmas konkureerimiseks peab meil olema olnud võimalus harjutada kodumaal võisteldes sama tehnikaga.

Võrdluseks saab ju tuua CIK-FIA tiitlivõistlused, kuhu Nõukogue Liidu koondis kunagi oma jalga ei tõstnud. Põhjused olid kõigile selged: maailmatasemega ei püsitud tehnika poolelt lihtsalt konkurentsis. Juba 60ndate alguses olid kasutusel olnud kardimootorid sisuliselt ennesõjaaegsed DKW nn trofee-mootorid. Kuna totalitaarses riigis käis kogu arendustöö siiski sõjaväe tellimuste kaudu ning neil kiirekäigulisi jõuallikaid otseselt vaja ei läinud, siis ega neid vanatüübilisi jõuallikaid ka eriti kõrgel tasemel arendada ei suudetud. Mootori soetamisest mõnelt kapitalistliku riigi tootjalt ei saanud muidugi juttugi olla.

 – Aitäh sulle, Arno! Lõpetuseks sobiks vist öelda, et MOMU-s võime alatest tänasest tutvuda kõigega sellega, kust me oleme tulnud ning mis meid on aidanud siia jõuda?

Jah, igal asjal on oma lugu ning peab omama veidi pikemat vaadet, et mõista, kuidas oleme siis jõudnud, kus me tänaseks oleme. Mis on need, mis on viinud suurte saavutusteni. Kes on need inimesed, kelle abil oleme saanud edasi liikuda. Muuseumi üks roll ongi seda lugu aidata jutustada, sest minevikku tundmata elame me paraku tulevikuta.

Kardispordil on Eesti mootorispordis olnud väärikas roll ning püsiväljapanekuga saame me selle tähtsust väärtustada.