Eesti Kardispordi uudised

Nädala staar #9

Meie selle nädala staar on järjekorras üheksas, kuid ühes teises arvestuses on ta esimene. Mitte, et selles teises ja alternatiivses järjekorras üldse tasuks olla, kuid kui juba, siis ikkagi esimene. Erinevalt kõigist eelmistest fookuse all olnud persoonidest pole ta kunagi tulnud Eesti meistriks. Etteruttavalt öeldes ei kahanda see kuidagivõrd tema kompetentsi, kogemust ega… kiirust.

Ta kannab võidusõidu ringkondades üht kõige enam tuntud perekonnanime. Perekonda ennast võib aga vabalt nimetada dünastiaks, sest suuri teeneid on sel nii kiirete võidusõitjate loomise kui Eesti vanima kardikompleksi arendamise ja igapäevase haldamise juures.

Meie nädala staar keskendub oma sportlaskarjääri juures selgelt maailmataseme võistlustele ning sellel on mitu põhjust: esiteks viisid asjaolud mõneti selleni, teiseks on just maailma tippude kõrvalt saadavad kogemused need, mis meid meie professionaalses elus kõige paremini edasi aitavad.

Mõistagi kannab meie nädala staar perenime Kallasmaa. Ja kui eesnime osas olnuks valida paljude vahel, on selleks siin ja praegu Kaspar. Oma tänases vestluses vaatab Kaspar tagasi oma sportlaskarjääri algusaegadele, räägib kogemustest MM-i radadel ning nimetab ära lemmiksõitjad läbi aegade. Lisaks on tal selge nägemus, milline on viis parimaks kardisõitjaks saamisel ning uskuge, Kaspari kogemuste juures on meil kõigil, mida kõrva taha panna.

Head lugemist!

 – Kaspar, tänu sulle aja eest meiega vestelda! Sinu perekond ei vaja ilmselt kellelegi tutvustamist, kuid teeme seda austusest nende vastu siiski. Vanaisa Peeter, vanaema Tähti, isa Toomas – loomulikult mängivad kõik need inimesed olulist rolli sinu elus, kuid mõõdetamatult palju on nende tööl olnud panust ka Eesti tehnikasporti.

Kui alustame vanaisast Peetrist, siis tema eestvedamisel 1983. aastal loodud Saduküla kardiklubi oli üks esimesi omasuguste seas, mille ridades võistlesid paljud edukad kardisõitjad. Koguni sedavõrd tublilt, et Saduküla kardiklubi oli üks tuntumaid terves NLiidus. Mäletamist mööda seal päris raamide ehituseni ei jõutud, kuid summuteid ja muid tarvikuid toodeti küll. Lisaks kõigele tehnikaga seonduvale organiseeriti ju ka võistlusi Saduküla külas ning mujalgi.

Sealt edasi avanes võimalus võtta üle arendustegevus Põltsamaa külje all Kuningamäel asuval kardirajal, mida vanaisa Peeter ja vanaema Tähti tänaseni haldavad. Kuningamäe kardirada on Eesti vanim kardirada ning võistlusi peetakse seal siiani.

Põltsamaa rada, mida Kaspari perekond haldab tänase päevani.

Isa Toomas oli omal ajal ise edukas kardisõitja, kuid mitte ainult: ta võistles ka vormelitel ning lõi kaasa isegi jäärajasõidus. Lisaks sellele ehitas ta teistele võidusõitjatele ja tiimidele mootoreid ja valmistas ette võistlusvarustust.

Seega minu puhul saab tõepoolest öelda, et olen võidusõidu sees sündinud ja kasvanud.

 – Ometi ei tulnud need su päris esimesed sammud sugugi kergelt. Vaatamata sellele, et kogu oskusteave – ja mis siin salata – peaaegu et isiklik võistlusrada olid omast käest võtta?

Jah, sellele kõigele tuginedes võib mind isegi nimetada suhteliselt hiliseks alustajaks. Mäletan, et istusin esimest korda kardirooli 7-aastaselt. Rumalat julgust oli mul alguses omajagu, esimest korda rajale minnes tuli julgustuseks mul isa kardi tagastangele, et minuga kaasa sõita. Läksin kohe täisgaasiga kurvi ja tegin spinni. Isal on siiamaani reie peal arm, mul aga unustamatu mälestus. Ei mäleta enam täpselt, millise kardiga tegu oli, kuid tunnistan ausalt, et õiget sõidukätt mul vähemasti alguses küll polnud.

Kuid eks need paljuski priviligeeritud olud olid need, mis võimaldasid sisuliselt igal vabal ajahetkel uuesti tiirutama minna, kuni üks hetk asi juba enam-vähem käppa sai. Kõik see võttis mäletamist mööda kaks aastat järjepanu.

 – Ikka küsime erinevatelt võidusõitjatelt, et millal oli see esimene hetk, kui sai selgeks, et nüüd oled valmis, nüüd oled valmis võitma?

Ehkki oskasin pärast lõputuid kilomeetreid kardiga juba päris kenasti sõita, oli võistlemise alustamine siiski üksjagu keeruline. Kõik need eelstardid, kogenemisringid ja muud stardiprotseduuri toimingud ajasid väiksel poisil pea sassi ning küllap sain nii mõnegi rumalusega toona hakkama. Eks neid lugusid olen tagantjärgi isa Toomas ja samuti mind algusaegadel abistanud Tiit Rüütli suu läbi kuulnud.

Kui mingis võistlussituatsioonis ka kellegagi kokku põrkasin ja spinni tegin, siis võistlejaterivist tagasi etteotsa jõudmine polnud Põltsamaa rajal mingi probleem, kuna olin seal lihtsalt sedavõrd kiire. Ehk siis kiirust mul tolleks hetkeks juba selgelt oli, aga võistelda veel väga ei osanud.

Mäletan, et sõitsime klassis Raket (tänane Micro-Mini) võidu selliste sõitjatega nagu Martin Rump, Kairo Kivi jt. Nemad olid minust vanemad ja kiiremad, kuid hooaja lõppedes olin kiiruse üles saanud ning astusin neile juba väga tublisti kandadele. Usun, et see oligi see moment, kus tunnetasin esmakordselt, et ma saan, oskan ja suudan. See oli igatahes väga hea tunne.

 – Kaspar, sa oled Eesti kardispordis harukordne nähtus, kuna jätsid vahele need nn Junior-Senior klassid ning liikusid otse edasi kuninglikku klassi KZ2. Paralleel oleks justkui sarnane Kimi Räikköneniga, kes enne F1-e jõudmist startinud 23 vormel-Renault sõidul, jättes vahele nii F3 ja F2 klassid. Miks sinul see nii läks?

Jah, need noorteklassid jäid mul tõesti vahele, kuna isa soov oli hoida CIK-FIA klasside poole, nagu tema omal ajal käikudega kardiga sõitis, ning asjaolusid arvestades ei näinud me lihtsalt võimalust mõneks hooajaks seda tehnikat soetada. Seda enam, et toona baseerusid noorteklassid monoklassidel ning isa oli tehnikat hästi tundva inimesena väga sinna suunda liikumise vastu.

Tänased OK-Junior ja OK on kiirustega harjumise mõttes ja puhta, veereva sõidu õppimiseks loomulikult hädavajalikud ning mind ei tohiks kuidagi tuua näiteks, kuidas klassiga just 13-aasta vanuseks saanuna KZ2 alustasin. Aasta oli 2010 siis ning olin toona üks esimesi, kes endale KZ2-klassi kardi soetas. Algus oli muidugi äärmiselt raske, sest võrrelda näiteks tänast Mini ja KZ2 – siin nagu polegi miskit võrrelda.

Aga eks ma siis aastajagu jälle õppisin seda masinat tundma. Lõhkusin selle käigus üksjagu nii mootoreid kui käigukaste. Kindlasti olnuks õppimiseks saanud lihtsamaid mooduseid olla, kuid eks väärtuslikud kogemused olid needki.

14-aastaselt sain alaliidult eriloa võistelda KZ2-s (alates 15 eluaastat) ning esimesed võistlusstardid tegin 2011. a Eesti meistrivõistlustel. Juba 2013. ja 2015. tulin Balti meistrivõistlustel KZ2 arvestuses meistriks.

 – Edasi ei keskendunud sa aga sugugi Eestis sõitmisele. Vastupidi, võtsid kohe suurema tüki ning fookusseerisid oma tegevuse suurtele tiitlivõistlustele sealhulgas.

Balti meistrivõistluste käigus kohtusin lätlase Maris Akmensiga. Ta oli aastaid töötanud Energy võidusõidumeeskonnas ning oli tulnud Michele Di Martinoga Euroopa meistrivõistlustel 2012. a teiseks. Nüüd otsis Maris tehasetiimidele andekaid noori sõitjaid, kes võiksid nende värvides suurtel ja olulistel võistlustel sõita ning nii see läks. Nii avanes mulle võimalus väga soodsatel tingimustel võistelda Saksamaal ADAC-i sarjas, EM-l ja MM-l.

Kaspar Kallasmaa on üks kogenumaid Eesti sportlasi suurtel tiitlivõistlustel.

Eesti poolelt oli abistajaks toona väga aktiivselt tehasetiimidega suhelnud Marek Feldmann, kelle leitud tehasetoed aitasid mind nii mitmelegi suurele tiitlivõistlusele.

Mitte, et ma Eestis poleks tahtnud võistelda, vaid selleks lihtsalt ei jätkunuks aega ega ressurssi.

 – See on juba definitsiooni järgi selge, et EM-l ja MM-l võistled maailma parimate vastu. Kuid palun selgita, mida see ikkagi täpsemini sõitjale annab?

Esiteks õpib MM-l meeletult. Kui ikka esimesed 20-30 võistlejat on 0,1 sekundi sees, siis see tähendab, et mäng võidetakse pisiasjadele tähelepanu pööramisel. Sest ei kipu nii olema, et kord on üks eespool, siis teine – selge muster joonistub alati välja ja parimad on alati parimad.

Igasugu muud monoklasside võistlus on küll toredad ja hästi korraldatud ja omas arvestuses kõva tasemega jne, kuid heaks näiteks on mõni sõitja, kes MM-l on harilikult esimeses kahekümnes, kuid monoklassi maailmakarikal sõitis esimesel katsel poodiumile. Vastupidise liiklusega näiteid meil aga pole, sest tasemed ei ühti ning keegi ei taha tulla end MM-le alandama – tase on lihtsalt sedavõrd kõrge!

Uskumatul kombel on nõnda kogenud võidusõitjal hetkel puudu Eesti meistritiitel.

Seega igal aastal vähemalt korra EM-i osavõistlusel või siis lausa MM-l osaleda peaks olema meie igal vähegi ambitsioonikal kardisõitjal kavas. Ainult nii õpitakse ja ainult nii saadakse tõsiselt heaks.

Minu esimene kogemus Genki EM-lt oli ausalt öeldes päris valus: kvalifikatsioonisõidus rajal sõites ilmnes, et karburaatori klamber oli lahti jäänud ning olin sunnitud startima ülejäänud eelsõidud tagant otsast. Tegin endale küll pisut teed, kuid suutsin kokkuvõttes tõusta vaid 5 kohta. Mõtlemisainet oli pärast mõistagi palju.

Lõpetuseks olgu öeldud, et MM-l finaali jõuda ehk siis enam-vähem esimesse kolmekülmnesse jõuda on väga kõva saavutus. Seetõttu peaksime kõik üheskoos igakülgselt tunnustama kõigi meie noorte seal osalemist.

 – Kaspar, veidikene nüüd teemast kõrvale. Ütle palun, millised mootorispordialasid sa jälgid?

Kardimaailmast jälgin WSK-d, EM-i ja MM-i. Vormelisarjadest loomulikult F1-e ning tänu meie poistele ka F2-e ja muid vormeli sarju. WRC-l hoian samuti silma peal, kuna omadele tuleb kaasa elada ja nende tegemistega peab end kursis hoidma.

 – Ja kes oleksid sinu läbi aegade lemmiksõitjad?

Nimetan nad siis oma lemmikalalt ehk F1-st. Need on Niki Lauda, Ayrton Senna ja Michael Schumacher. Minu jaoks teeb nad parimas see, et nad kõik viisid spordi omas ajajärgus astme võrra kõrgemale. Lauda oli äärmiselt tark ja nutikas, Senna virtuoosne, Schumacher andekas, metoodiline ja detailidele keskendunud.

 – Tänased F1-sõitjad on kardispordis olnud edukad. Lando Norris on KF meister, Max Verstappen KZ2 maailmameister. Kes neist sulle sümpatiseerivad?

Näen selgeid kardispordi mõjutusi eriti Verstappeni ja Charles Leclerci sõidus. Sarnaselt kardisõiduga on nad valmis neil suurtel autodel laskma rehvepidi kokku puutuda ning seda üldiset kardis nähtavat agressiivse sõidu alget on neis täna selgelt näha. Kardisportlasena on just nemad seetõttu mu suured lemmikud.

 – Kaspar, KZ2 kardiga sõit on tohutult füüsiline tegevus. Kuidas sina end vormis hoiad?

Tõepoolest on ning seda eriti just vastupidavuse poole pealt. Ma ei ütleks, et jõutrenni nii väga vaja teha olekski, kuid näiteks jooksmas käin ma regulaarselt. Hooajaks hakkan teatava regulaarsusega ette valmistuma umbes kaks kuud enne esimest võistlust.

Eks kõige parem trenn oleks muidugi sõidutrenn, kuid kahjuks seda ma endale sellises koguses välismaal lubada ei suuda.

 – Tänavune hooaeg tuleb Olerex Eesti meistrivõistlustel klassis KZ2 ilmselt üks kõige tasavägisemaid. Klassiga on liitumas mitmed Eesti parimad kardisõitjad, sh Siim Leedmaa ja Markus Kajak. Millised sinu ootused sellega seoses on?

Konkurentsi üle on mul ainult hea meel, kuid minu eesmärk saab olla ainult üks: võita seal kus sõidan. Läinud aastal ei jäänud ka Eesti meistritiitlist palju puudu ning kui Euroopa CIK-FIA võistluste hooaeg segama ei hakka, siis ka sel aastal ei ole mul madalamaid ambitsioone.

Mis uutesse sõitjatesse puutub, siis juba praegu on nad kõik head kiirust näidanud. Siiski on KZ2 kart sootuks erinev võistlusmasin võrreldes näiteks OK-ga. Sõit sellega erineb väga paljuski ning mängu tulevad kogemused. Tänu esirataste piduritele see juba pidurdab teistmoodi, tänu käikudele ka kiirendab teistmoodi, mistõttu pole hoo kaotamine nii suureks probleemiks, kui see on otseveolise OK-ga. Õigemini annab käikude olemasolu võimaluse konkurenti mitut moodi üle kavaldada, sest mängida saad nii hilise pidurduse või varajase kiirenduse jne peale.

Lisaks on oluliseks kohaks rehvidega toime tulemine. Seega kogemused mängivad siin ülisuurt rolli. Poisid on aga ilmselgelt kiired ning valmis peame me igaljuhul olemas.

Konkurents on KZ2-klassis tihe ning saab veel kõvem olema tänavu.

 – Kaspar, sind tuntakse kui tõelist kardi ettevalmistuse spetsialisti. David Coulthard on näinud ise kardiga tegelemises suurt väärtust. Samuti oleme näinud Schumacherit oma karjääri tipus olles oma kardi eest hoolitsemas, seda puhastamas ning rehve vahetamas. Milleks see oluline on?

Minu hinnangul on tehnikaga tegelemine väga oluline just seetõttu, et see aitab paremini hinnata ja mõtestada kõike rajal kardiga toimuvat. Et sõitja sõidaks kardiga, mitte kart sõitjaga, peab roolis olija mõistma ka seda, miks ja kuidas masin nii käitub: kartauto käitub ju lõpuks ikkagi füüsikareeglite järgi. 

Heaks võidusõitjaks saada tahtes on ülimalt oluline, et õpiksime juba noorest peast endale selgeks harjumuse oma tehnika eest hoolt kanda. Ainuüksi üksikuid detaile vahetades, nende kulumist jälgides jne on võimalik saada kordades paremaks (ja ka mõnevõrra kiiremaks) võidusõitjaks. Eriti just MM-l saab see selgeks, sest konkurents on sedavõrd tihe, sest pisiasjades orienteerumine mängib tohutut rolli.

Teiseks annab oma tehnika eest hoolt kandmine noorele töö tegemise harjumise, mis on oluline ju mitte ainult spordis osalemisel, vaid ka kõikjal mujal elus.

Hea tehniline taip ja oskus tehnikaga tööd teha on Kallasmaale konkurentide ees andnud selge eelise.

 – Kaspar, suured tänud sulle pika ja sisuka vestluse eest. Lõpetuseks: nimeta enda unistus seoses Eesti kardispordiga…

Minu suureks unistuseks oleks osaleda kodumaisel MM-l. Ma tean, et see ei pruugi realiseeruda, sest esiteks pole meil veel käesoleval momendil sellist võistlusrada, teiseks on nii väikesesse riiki MM-võistluse saamine tohutult keeruline. Kuid nagu Rally Estonia näitel nägime, siis pole miskit võimatu ja sihipärane töö koos asjaolude kokkulangemisega andagi tulemuse.

Väga oluline on unistuste täitumise ka see, et CIK-FIA silmis oleksime me kardiriik: et meie võistlejad osaleksid regulaarselt tiitlivõistlustel ning et kohalikke tiitleid jagatakse nende reeglite järgi loodud klassides. Usun, et mitmekülgsest tööst saavutatud sünergia annab meile lõpuks soovitud tulemuse.