Eesti Kardispordi uudised

Nädala staar #30

Meie selle nädala staar on järjekorras kolmekümnenda episoodi lävel mees, kelle sportlaskarjäär vältas 30 aastat. Tegemist pole mitte Eesti kardispordi jaoks vahest ehk oluliseima inimesega, vaid mootorispordi jaoks üldse. Kuidas muud moodi saakski nimetada inimest, kes oma karjääri jooksul tulnud vormelisõidu kuuekordseks NLiidu meistriks, mitmekordseks Eesti meistriks nii vormelautodel kui mootorratastel, lisaks on ta võitnud lugematul arvul võidusõite, millest kaht meeldejäävamat mainib ta ka meie tänases loos. Meie külaliseks on loomulikult Eesti Autospordi Liidu president Toivo Asmer.

Toivo pikale sportlasteekonnale on järgnenud edukas karjäär nii väljaspool sporti kui selle sees. Aastatel 1999-2003 oli ta Eesti Vabariigi regionaalminister, enne ja pärast seda aga edukas ettevõtja ning loomulikult spordijuht. Eesti Kardiliidu president on ta olnud kahel korral ning juhtunud neisse rollidesse just siis, kui muutused on olnud hädavajalikud ning karmid otsused nõunud otsustamist.

Poja Marko karjääri manageerides jõudis Toivo välja maailma tippu. Sellele kõige eelnes aga terve redeli jagu mootorispordi astmete läbikäimist ning seal edu saavutamist. F1 tippaegadel 2000ndate aastate lõpus oli Marko jõudnud välja BMW-Sauber F1 tiimi testisõitja kohani ning vaid ülinapilt jäi tal toona puudu põhisõitjaks saamisest. Jõudis ju Marko F1-e täpselt samal, kui tema kardispordi rivaalid Lewis Hamilton ja Nico Rosberg.

Toivo pikka ja säravat karjääri ei anna ilmaski edasi säärane lühike intervjuu. Küll aga saame aimduse tema tarkusest ja elukogemusest, millest igaühel meist on palju õppida.

Head lugemist!


 – Toivo, sinu elu mootorispordi juures ja sees on olnud muljetavaldav. Alustasid mootorratastel ning tõusid seejärel tippu vormelitel võisteldes. Kuidas aga üldse jõudsid tehnikaspordi juurde?

“Maal sündides ja kasvades olin juba olude sunnil autode, traktorite, viljakombainide ja kõikvõimalike muude mootoritega varustatud masinavärkidega seotud. Järvamaal Retla kandis minu lapsepõlves tehnikaspordiga ei tegeletud, kuid eks poisid sõitsid omakeskis igal võimalusel võidu. Olid need poolenisti omaehitatud sääreväristajad, tavalised jalgrattad või isegi kelgud – ikka käis sõit võidu peale.

Tulles maalt Tallinnasse TEMT-i (tänane Tallinna Tehnikakõrgkool) õppima, leidsin end  õige pea poksitrennide kõrval „Tööjõureservide“ motoklubist Tulbi tänaval. Enne mind oli sinna tee leidnud kursusekaaslane Lembit Teesalu (hilisem üks läbi aegade paremaid Eesti motosportlasi) ja õige pea liitusin minagi.”

 – Pärast oma väga eduka võistlejakarjääri lõppu jäid vaatamata oma muudele tegemistele spordiga jätkuvalt seotuks, kui juhtisid 90ndate alguses Eesti Kardispordiliitu. Kuidas see juhtus? 

“See oli juhuste mäng, sest olin ju pika karjääriga motosportlane ja hiljem vormelisõitja, kuid kardimaailmaga väikesed kokkupuuted olid mul olnud ka varasemalt. Sõitsin kunagi tehase „Teras“ talvistel võistlustel 125 ccm kardiga ja seal ma võitsin, konkurents oli arusaadavalt kesine.

Olin oma firmaga AS Asmer 1993. aastaks jõudnud heale majanduslikule tasemele ja tehti ettepanek, et võta kardispordi juhtimine üle ning vii see nö Vene tehnikaajast rahvusvahelisele tasemele. Tollane kardiaktiiv mu ära ka rääkis ja nii tuligi alustada küllalki intriigiderohke revolutsiooniga. Oli palju neid, kes ei julgenud omaks võtta (mõned ei tahtnudki) rahvusvahelisi standardeid, kuid juba paari aastaga olime CIK-FIA vääriline kardiriik.

Omaette teema oli Eesti Kardispordi Liidu loomine, sest enamus tolleaegsetest Eesti kardimaailma põhitegijatest leidis, et Eesti Autospordi Liit  ei suuda komitee tasemel laste- ja noortetööle piisavalt tähelepanu pöörata. Võttes eeskujuks CIK-FIA, saigi loodud Eesti Kardispordi Liit ja see otsus oli igati õige. Õnnestus moodustada  võimekas  ja väga üksmeelne juhatus, lõime erinevad komisjonid, võistluste läbiviimiseks korraliku keha ning saavutasime mõnusa töömeeleolu kogu kardikogukonnaga. 

Omaette peatükk oli rahvusvaheliste võistlusklasside juurutamine, mis tundus esialgu utoopilisena, sest vene tehnikat oli suurel määral igas maa nurgas alles ja kuidas neid võistlemast keelata? Ega ei keelanudki, vaid alustasime paralleelselt lääne tehnikaga ja juhtus oodatud ime! Olime 90ndate aastate alguses küll Eestis üsna vaeses seisus, kuid ometigi leidus rahastajaid, osteti maailmaklassi tehnikat ning need, kes sõitsid törtsuvate-plärtsuvate Vene mootoritega, ei näinud peagi neis enam perspektiivi ja olid kärmed üle kolima. Jätsime Vene klassidest  viimasena alles Eesti meistrisarja klassi 125 ccm, milles osales ca 25 karti, kuid järgmiseks aastaks oli neid alles 7. Nii saabus kardispordis Vene tehnikaajastule loogiline lõpp.”

 – Liialdamata on sind nimetatud Eesti kardispordi üheks ja peamiseks suurkujuks: sinu suurimateks teeneteks on kardispordi elushoidmine ning sellele uue hoo andmine mainitud 90ndate algul, aga ka 2010ndatel, mil võtsid teist korda selle tee ette ning aitasid Eesti meistrivõistlused viia tasemele, kus me seda täna tunneme. Vahest olulisemgi on sinu taustatöö Aravete ja Rapla kardiradade rekonstrueerimise juures. 

“Suurkuju… see on kõlav nimetus ja teeb mulle kahtlemata au, kuid teisalt tunnistan, et olen inimloomult heatahtlik maksimalist. Teha võimalikult rahumeelselt võimalikult häid asju ära ja see mõtteviis on edu toonud. 2011. a aastal pöördusid taaskord kardiringkonna juhtivad tegelased minu poole palvega, et kas asuksid Eesti kardisporti vedama, sest oli tekkinud Eesti Autospordi Liiduga hulk arusaamatusi ja möödarääkimisi tehniliste tingimuste, võistlusmääruste ja muu sellise osas. 

Täna polegi enam oluline, mis probleemid või kelle süül need olid tekkinud, kuid selge oli see, et kardimaailma „supipott“ kõvasti podises. Olles kristalselt aus, siis mõtlesin päris kaua, kas mul on teistkordselt seda tahtmist ja vaimujõudu  kardimaailma sukeldumiseks, kuid nägin, et pole ka kedagi teist, kes kardispordi juhtimise üle võtaks ja nii ma nõustusin.

Moodustasime uuesti EAL-i tiiva alla MTÜ Eesti Kardiliidu*, juhatusse õnnestus kaasata väga tugevad liikmed, moodustasime taaskord omad komisjonid – sh apellatsioonikomisjoni ja aukohtu – ning me toimetasime edukalt. Võistluste korraldamisel saavutasime oluliselt kõrgema taseme, lisaks kaasasime erinevaid videogruppe, TV ja raadiokanaleid.

Töötasin aastatel 1999-2003 Eesti Vabariigi ministrina ning paljude tõendamiste, selgitamiste, arupidamiste ja vaidluste tulemusena said renoveeritud mitmed kardi-ja superkrossi rajad. Nimetatud rajatised on ju arusaadavalt tugevalt seotud kohaliku arenguga (mitte ainult tehnikaspordiga) ja seetõttu see asi ka õnnestus.”

* Eesti Autospordi Liit on ajalooliselt volitanud Eesti Kardiliitu vastutama Eesti kardispordi eest.

 – Eks ajad ole palju muutunud ning ühes sellega ka sport. Kuidas kardisport selle 30 aastaga muutunud on, mil sa ise sellega lähemalt seotud oled olnud?

“Jah, ajad on muutunud ja tehnika areng on olnud ülikiire, mis aga kaasa toonud hüppelised hinnatõusud. Tänaste kartide võistlusseade leidmine käib juba lapseeas digitasemel, millest 20 aastat tagasi ei osanud unistadagi. Minu nägemust mööda teevad sportlased väga ja väga palju sõidutrenne ning tulemused on võistlusrajal ilmekalt näha. Kui ikka 25 vaevalt 10-aastast poissi sõidavad ratas-rattas terve võistlusdistantsi vigadeta läbi, on see kvaliteedimärk. Sellepärast meie kardipoisid ongi maailmas tegijad!”

 – Üks sinu tähtsamaid võidusõiduga seotud rolle on olnud poeg Marko manageerimine. Jõudsite üheskoos välja esmalt kardimaailma tippu, seejärel tulid esmased sammud vormelitel ning karjääri tipphetkele ehk Briti F3 võidule järgnes juba BMW-Sauber F1-tiimi testsõitja koht. Aga räägime pigem algusest: Marko võitis kohalikus kardispordis loomulikult kõik, mida võita andis. Seejärel liikusite ühena esimestena eestlastest juba maailma tasemele ning Marko pääses sõitma Tony Kart tehasetiimi. Kuidas need sammud välja nägid?

“Markol õnnestus korduvalt tulla nii Eesti kui Baltimaade meistriks ning otsustasime klassis Junior proovida õnne „herilastepesas“ Soomes. Mäletan, et olles esmakordselt Soome meistrivõistluste etapi 1. ametlikul treeningul Lahtis, oli Marko Asmer 26 võistleja hulgas viimane. Istus teine nutuse näoga bussi magamisasemel ja tahti kiirelt koju sõita. Probleem oli selles, et seal sõideti pehmema rehviseguga, millega ta polnud harjunud. Meie aga ei osanud õigeid rehvirõhkusid panna, rattakaldeid ja kokkujookse seadistada, mootorile vajalikku peenhäälestust teha jne. Õnneks tulid kaastundest paar kohalikku mehaanikut meie karti seadistama ja võistlus sai lõpetatud 12. kohaga, kogu see poolik hooaeg lõppes aga 7. kohaga. 

Järgmisel aastal võitis Marko Hollandi tiimi Peter De Bruijn tiimiliikmena nii Soome kui Skandinaavia meistrivõistlused, sealt siirdus järgmiseks edasi Rootsi Tony Kart tütartiimi Ward Racing. Kevadel olimegi juba Itaalias Lonato ja Parma kevadistel võistlustel ning nagu ikka kogunes sinna kogu maailma paremik. 

Marko sõitis klassis ICA (tänane OK) ja näitas treeningutel stabiilselt esikolmiku aegasid. Ja siis juhtus ime, mida ehk ruumipuudusel ei suuda siin kirja panna, ning lõpptulemuseks oli see, et Tony Kart omanik Roberto Robazzi kutsus Marko privaatselt enda juurde. Ütles, et oled rajal kiire ja valisin su meie jaoks välja: sõidad klassi Super A (OK analoog, toonane eliitklass) maailmameistrivõistlustele ühes tiimis koos Davide Fore’ga ning kogu hooaja tasuta. Kokku sõitis Marko Tony Karti tehasetiimis kaks aastat, tal õnnetus võita üks etapp ja olla mitmel korral veel esikolmikus. Teise aasta kokkuvõttes võitis tiim meeskondliku MM-tiitli.

Edasi oli loogiline käik Briti vormel-Ford ja sealt edasi F3. Briti F3 oli 2007. aastal pea võrdne F3 maailmameistrivõistlustega ja see sari õnnetus Markol suure ülekaaluga võita. Seejärel võttis BMW-Sauber F1 tiim Marko testisõitjaks. Oli edukas aeg, Marko sai palju testipäevi ja mis ka oluline- ta oli paar aastat tehasetiimi palgaline testisõitja.”

 – Marko võistles kõrvuti Lewis Hamiltoni, Nico Rosbergi ja paljude teiste tulevaste superstaaridega, olles nendega igas mõttes samal tasemel. Seega nägid neil aegadel oma silmaga pealt paljude noorte talentide arengut ning tõusu maailma absoluutsesse tippu. Mida on sportlase poolelt vaja, millega silma paista, et saavutada selline tähelend? Mis oli neid kõigis peale meeletu talendi erilist? 

“Tol ajal kui Marko alustas Lewis Hamiltoni, Nico Rosbergiga ja paljude teistega koos võistlemist, olime meie ju praktiliselt ilma rahata ja suur erinevus oli treenimise võimalustes. Nemad tiirlesid praktilisel aastaringselt erinevatel radadel, oli kasutada  piiramatu kogus uusi rehve ja uusi karte ning sületäitega mootoreid. Meil üks raam, paar mootorit ning isegi rehvidega oli väga napp seis. 

Kui Marko jõudis Tony Kart tehasetiimi, oli olukord võrdsustunud. Teisalt tunnistan, et nii Lewis kui Nico olid ikka üliandekad, igal võistlusel väga usinad treenijad ning  igas olukorras kompromissitud võitlejad. Nende kahe puhul jäi eriliselt silma see, et eesmärgiks oli konkurentidele juba treeningutel koht kätte näidata. Kohas, kus see ei võinud ju määrata veel midagi.

Sõiduvigu need mehed endale praktiliselt ei lubanud ja nii võidud koju viidigi. Kui meie poistel on samad omadused, siis mitte midagi pole võimatut!”

 – Kuulsas lastefilmis “Autod” andsid sa oma hääle vanale kuulsale võidusõiduautole. Kui võtta arvesse, et ingliskeelses versioonis rääkis see auto Mario Andretti häälega, poleks saanud sinust paremat rollitäitjat olla. Kes on aga Toivo Asmeri eeskujudeks võidusõidumaailmas? 

“Lastefilm „Autod“ on hästi vahva film ja mul oli tõesti võimalus sellele paar lauset peale rääkida. Vormelisõitjatest on minu suured iidolid olnud nii Ayrton Senna kui Michael Schumacher. Kui tänastest sõitjatest otsida tähte, siis parim on Max Verstappen. 

Kimi Räikkönen oma vägeva sõiduoskuse ja ekstravagantsusega on nii mind kui  kogu maailma lummanud, lisaks meeldivad Fernando Alonso ning noored talendid George Russell ja Lando Norris.”

 – Täna on noored Eesti võidusõitjad Paul Aron ja Jüri Vips väga lähedal suure läbimurde saavutamisele. Tõus tippu ei allu alati reeglitele, kuid mingi ühisosa on kõigil neil edulugudel ometi olemas. Kuidas me seda edu taastoota saaksime? 

“Jüri Vips ja Paul Aron on oma karjäärile vundamendi ladunud eeskätt Eestis ja kardiroolis. Nii Eesti Autospordi Liit kui Eesti Kardiliit töötavad käsikäes selle nimel, et noortel oleks, kus sõita ja millega sõita. Martin Haraku juhitav legendaarne laste kardisari Talendid Rajale toodab igal aastal vähemalt kümmekond väga heal tasemel noort võidusõitjat, kes tulevad tippsporti. Täna puuduvad meil tipus ju nimed, kes poleks selles sarjas oma teekonda alustanud. 

Tore on, et jätkuvalt leidub inimesi, kes seisavad selle eest, et lisanduks uusi kardiradu. 2022. aastal sõidetaksegi juba ilmselt uutel radadel LaitseRallyPark’s, Käinas ja Porscheringil Pärnus. Usutavasti renoveeritakse lähiajal ka Tabasalu ja Põltsamaa rajad. Järjepidevalt parandatakse võistluste korraldust, kohtuniketööd ja kaasatakse erinevaid meediakanaleid.

Edu pole kunagi vaid õnnelik juhus, vaid mitme valdkonna sihipärase töö tulemus. Kõikide elementide eest võimalikult hästi hoolitsedes saabub varem või hiljem ka edu.”

 – Käikudega kartide MM-l septembri alguses Kristianstadis oli rajal 6 eestlast. Järgmisel nädalavahetusel Hispaanias sõidetavatel otseveoliste klassides OK-Junior ja OK esindab Eestit 4 sportlast, mis on väga hea tulemus. Ehkki sellest on enam kui paarkümmend aastat möödas, mainisid Marko näitel väga täpselt, millist rolli võib sellise kaliibriga võistlustel edukalt osalemine mängida.

“KZ-klass on nagu kardivõistluste F1 ja selles osalemine on väga kaalukas. Sel aastal me veel esikohtade jagamisel kaasa ei rääkinud, aga potentsiaali oli piisavalt. 

OK-Junior ja OK klassi sõitjatelt ootaks vähemalt kahte tulemust esikuuikus – see oleks igal juhul suur õnnestumine. Nii nagu Ott Tänaku ja Jüri Vipsi tänased või Marko Asmeri, Kevin Korjuse ja Ralf Aroni varasemad tulemused innustavad kõik noori, peab tänastel kardisportlastel olema siht jõudmaks ise iidoli tasemele. Kui see juhtub, olete rahvusvaheliselt tunnustatud sõitjad. Oluline on tänaste iidolite kogemuste ja  kontaktide ärakasutamine. 

 – Kardi kogukonnal oli hea meel näha Eesti Autospordi Liidu presidenti Toivo Asmerit Olerex Eesti meistrivõistluste viimasel etapil Aravetel. Oli eriliselt sümboolne, et autasustasid isiklikult väiksemate klasside võistlejaid. Oled selles maailmas palju sees olnud, kuid ilmselt tekitas see kõik ikkagi sooja äratundmisrõõmu? 

“Olen ikka seda meelt, et eriti lapsed ja noored kardisõitjad vajavad tunnustust, et oma sportlasteed rõõmuga jätkata. Seepärast käin sageli kardivõistlusi vaatamas ja loodan anda sellega nii mõnelegi noorele tulevikutähele innustust. 

Mul endal on rõõm näha Eesti Kardiliidu kiiret arengut ning kui palju on paranenud võistluste korraldus, suhtumine sõitjatesse ja nende taustajõududesse, näha korrektset asjaajamist ja dokumentatsiooni ning taaskord kiita laiapõhjalise meedia kaasamise eest.”

 – On kuulda olnud sahinaid, et võime varsti ka vanaisa Toivot kardiraja ääres näha. Kui palju parem nõuandja ühele väiksele kardisõitjale vanaisa Toivo võrreldes isa Toivoga? 

Täna võin öelda, et mina oli omal ajal selle vastu, et Marko hakkaks võidusõitjaks. Oli ju ise 30 hooaega valu ja vaeva nähtud võisteldes mootorratastel ja autodel ning lootsin veeta ülejäänud elu rahulikult kusagil mere ääres või lihtsalt elu nautides. 

Läks aga teisiti ja ma ei kahetse, sest Marko sai omale elukutse ning kui see talle meeldib, siis las tegeleb. Ma kergelt ennustan, et vanaisa Toivol võib avaneda võimalus tulla pojapoega raja ääres innustama ning kindlasti olen ma temale selline mõnus rahulik vanaisast nõuandja. Ega ma Markoga küll selline ei olnud!

 – Su pikka karjääri jääb palju säravaid võite ja tiitleid. Milline neist on olnud kõige meeldejäävam? 

“Nagu ma just kirjutasin, siis 30 hooaega on olnud ikka pikk karjäär ja selle sisse mahtus palju… Mootorratastel tulin mõnel korral Eesti meistriks, lisaks ridamisi muid medaleid. Vormelitel kaks Ida-Euroopa hõbedat, kuus Nõukogude Liidu  meistrivõistluste kulda, viis hõbedat ja neli pronksi, lisaks 10-kordne Eesti meister. Lisaks mitmekordne Baltimaade, Ukraina ja Valgevene meister. 

Suuri võite oli päris palju, aga täna panen kõige ette neist kaks võitu: üks oleks neist 1985 a. Rumeenias Galati rajal sõidetud Ida-Euroopa meistrivõistluste etapivõit, millega täitsin suurmeistri (rahvusvahelise klassi meistersportlane) normi. Teine paduvihmas sõidetud 1986. a Rahvaste Spartakiaadi võitmine Riias. Oma võitude eest pean tänama eeskätt insener-mehaanikut Tarmo Neuhausi ning suureks abimeheks olnud Peep Koske.”

 – Toivo, sind tuntakse kui äärmiselt visa meest, kes tõuseb alati tagasi uuesti jalgele. Oled igasugustes olukordades elus ja spordis palju olnud, kuid alati uuesti püsti tõusnud ja mitte alla andnud. Millist nõu annaksid tänastele sportlastele, kes võib-olla ehk kogevad raskeid hetki ning plaan on pooleli jätta? 

“Alla anda on lihtne ja nagu ütles mu üks hea tuttav, et „kas tead kui lihtne on olla laisk“? Tõsi see on, et laisk on lihtne olla, aga nii ei pääse elus edasi. Raskeid ja väga raskeid hetki ning perioode tuleb kõikidel ette, kuid need on ületamiseks ja usk peab alles jääma. 

Kui ise ei usu, siis väljapääsu ei olegi. Kui usud, leiad alati väljapääsu ka absoluutsetest ummikutest ning mina tean seda omast käest. Kõige rohkem raskeid hetki elavad üle kadedad, pahatahtlikud ja silmakirjalikud inimesed, headel  ja hästi mõtlevatel inimestel läheb alati hästi!”

 – Toivo, fantastilised meenutused. Tänud sulle aja eest! Lõpetuseks: miks peaks üks noor üldse hakkama tehnikaspordiga tegelema? Mida tehnikaspordiga tegelemine annab?

“Tehnikasport vormib mehest mehe, sest kui oskad karti seadistada, parandada, mootorit putitada, siis oled auväärne mees ka kodus oma perele. Mees, kes ei suuda elektripirni vahetada, köögikapi ust vajadusel parandada või kodutehnikaga korrektselt ümber käia, on ju Äpu. Tehnikaspordiga tegelemine arendab tahtejõudu, enesedistsipliini, loob hea üldfüüsilise taseme ja loomulikult suurepärase sõiduoskuse.”