Eesti Kardispordi uudised

Nädala staar #28

Meie selle nädala staar on mees, kes ei vaja kardiringkondades tutvustamist. Tegelikult ei vaja ta ilmselt tutvustamist üheski tehnikaspordi valdkonnas, sest tema karjäär on viinud ta krossitsikli sadulast juhtima karditiimi, olles seejuures läbi jõudnud kiigata vormelimaailmast. Kaasjuhtima tiimi, oleks vist aus öelda, sest tõelise kompanjonina ei jäta ta tiimist rääkides hetkekski mainimata oma head partnerit Ardo Virulat, kellega koos on üles ehitatud Eesti hetke edukaim karditiim – AIX Racing Team.

Loomulikult on meie tänaseks külaliseks Aivar Korjus. Mees, keda pole mitte üksnes keeruline pildile saada, intervjuu tegemisest rääkimata. See ei tähenda ühelgi moel, et Aivar oleks kuidagi raskesti ligipääsetav. Hoopis vastupidi, ta on nõu ja jõuga valmis kardiraja ääres abistama igaüht, kes abi peaks vajama. Samamoodi nagu ta kogenud motomehena kuid algaja kardimehaanikuna võttis kuulda nõuandeid siis, kui ta omal ajal vanema poja Keviniga kardispordis alustas.

Spordis on Aivar näinud ja kogenud palju. Olles ise olnud aastakümneid tipptasemel motosportlane, näinud poegadele Kevinile ja Kasparile lisaks mitmete põlvkonna parimate kardisõitjate tõusmist maast madalast maailma tippu. Antud intervjuu on loomulikult põgus ja pealiskaudne, kuid annab loodetavasti edasi mõnedki Aivari mõtted ning nägemused. Huvita kokkusattumusena on Aivar nädala staari rubriigi järjekorras 28. külaline. Võitlusnumbrit 28 on aga edukalt kandnud Aivar mõlemad vanemad pojad – nii Kevin kui Kaspar.

Tagasihoidlikule mehele omaselt on Aivaril ka üks peaaegu et salajane hobi, millest näikse ometi teadvat kõik. Mis see täpselt on, sellest ja kõigest muust juba lähemalt allpool.

Head lugemist!

 – Aivar, sa olid tehnikaspordis tegev juba aastakümneid enne seda, kui jõudsid kardispordi juurde. Aga nagu ikka, alustame oma vestlusi traditsioonilise küsimusega: kuidas sa üldse sattusid tehnikaspordi juurde?

Eks see tehnikaspordi juurde jõudmine sai teoks ikka tänu sellele, et liikusin lapsepõlves palju neid ringkondades. Kuid vaatamata sellele, et mu isa Ennu oli nooruses olnud edukas motosportlane, polnud mu jõudmine tsiklite juurde siiski päris nõnda sirgjooneline, kui seda selle põhjal arvata võiks. See oli muidugi teatud mõttes suunanäitaja, kuid eeskätt ilmutasin huvi tehnikaspordi vastu ikka ise. Vanemad oli sel teel loomulikult nõu ja jõuga abiks, kuid sellist nö käekõrval mootorratta juurde viimist ei olnud. Eks see oli toonastele aegadele ka rohkem omane, et poisid kas või ajaviiteks kõiksugu putitamist otsisid ning nii see kõik alguse sai.

Olin 13-aastane ning aasta oli 1985, kui motokrossiga alustasin. Mingil hetkel võistlesin ka söerajasõitudel ning motospordi karjääri edukaimad aastad 90ndate lõpus sõitsime juba külgvankritel.

 – Enda sõitjakarjääri lõpetasid 2002. aastal. Selleks ajaks olite paarimehe Jürgen Jakkiga tulnud 3-kordseks Eesti meistriks, võitnud meeskondliku Euroopa meistritiitli ning sõitnud maailmameistrivõistlustel regulaarselt esikümnesse, tihti aga ka poodiumikohtadele. Kohe aga sai alguse siirdumine kardisporti. Kuidas see juhtus?

Eks enda varajastes 30ndates koitis aeg, mil oli vajalik hakata sportlaskarjääri lõpetamise peale mõtlema. Kui 2002. a motokrossiga lõpetasin, oli toona 9-aastane Kevin jõudnud parajasti ikka, mis tundus sobilik kardispordiga alustamiseks. Muuseas, ise olin umbes samas vanuses astunud toonase Pioneeride palee tehnikaringi ning teinud endale kardisõitjalitsentsi, kuid kardiga võistelda ma siiski ei jõudnud.

Algusaastatel olime Keviniga isa-poja tiim selle kõige paremas mõttes. Õppisime mõlemad käigu pealt ning üsna pea hakkasid ka esimesed tulemused tulema. 

 – Oled sa päri, et kardisport on üks kõige perekesksemaid spordialasid üldse?

Jah, kuid ainult siis, kui võistlejaks on laps ning võisteldakse kodumaal. Ehk siis oluline on antud küsimuses vahet teha, mis tasemel võidusõiduga tegeletakse.

Muidu aga ei piirneks ma üksnes kardispordiga, vaid laiendaks seda perekesksuse mõtet kogu tehnikaspordile.

 – Kevini kardi- ja autospordikarjäär on Eesti ringrajasõitjaid silmas pidades olnud üks edukaimaid. Kuidas üldse sai väiksest poisist kardisõitja, kui nii isa kui vanaisa olid mõlemad olnud edukad motokrossisõitjad?

Huvitaval kombel ütles Kevin juba päris väiksena, et tema tahab saada vormelisõitjaks. Ei teagi, kust see nii järsku tuli, kuid ausalt öeldes oli see tema poolt öeldud sellise veendumusega, et ega ei tulnud mõttessegi poisi soovi väärama hakata. Kaspariga läks kõik aga ilmselt juba vanema venna Kevini eeskujul ja tema jälgedes.

 – Kaspar on samuti tulnud kardispordi Eesti meistriks, seega on võidusõit teil päris geenides?

Jah, kui aastaid tagasi vihjati perekondlikel koosviibimistel, et võiks ka millestki muust peale võidusõidu rääkida, siis pärast seda, kui Martini (Aivari vend) poeg Bennet alustas kardisõiduga, oleme ainuisikuliselt sellest süüst priid.

 – Kevini edu oli kiire tulema ning olulisi võite tuli saabus järgnevatel aastatel küllaga, lisaks kardile hiljem ka vormelitel. Kevini 2010. a üldvõit Eurocup Formula Renault 2.0 sarjas oli tähtsündmus, mis sillutas teed Renault F1 noorteprogrammi liikmeks saamisel. Kui keeruline oli noorel Eesti poisil selles keskkonnas hakkama saada?

Kindlasti oli see keeruline ning on jätkuvalt tänasel päeval ka kõigi teiste jaoks, sest maailmataseme tiimides ei võistelda omavahel pelgalt kiire ringiaja osas, vaid tasemel peab olema teisteski valdkondades. Kiired on need sõitjad kõik, selles pole küsimust. Vaja on aga väga mitmekülgset ettevalmistust, et suures tiimis eduka töötamisega toime tulla. Eeskätt peab enda tahe olema meeletu, sest ohverdusi tuleb suurde sporti väljamurdmisel teha ikka päris palju.

 – Kevini lugu väärib muidugi omaette jutustamist, aga pöördume tagasi kodumaale ning jätkame AIX Racing Team teemadel. Kuidas see tiim üldse alguse sai?

Kui varasemad kardispordiaastad olin olnud seotud peamiselt Kevini tegemistega, siis 2008. a paiku oli ta kardisõiduga lõpetamas ning kolimas üle vormelite peale. Seal jäi minu kui mehaaniku roll aga juba väiksemaks, kuni Kevini liitumise tulemusena Koiraneni vormelitiimiga kadus sootuks.

Kardi mootoreid olime Ardoga (Virula, AIX Racing Team kaasasutaja) teinud juba varasemalt, 2010ndate alguseks kujunes kõigest sellest välja juba toimiv tiim. Muuseas, et oleks ära öeldud, siis nime valik tiimile sai pooleldi juhuslik: jah, see on küll minu eesnimega seotud, kuid tiimi peame me tänaseni Ardoga ikkagi kahekesi.

Esimestel aastatel keskendusime Ralf Aroni sõitmistele, kohe lisandusid veel Tristan Viidas, Morten Nõmme, Mario Haugas ja paljud teised noored kardisõitjad. 2010. a oli ka Kaspari esimene täispikk kardihooaeg.

 – Ja tänaseks on AIX Racing Team suurim tiim platsil…

See ei ole kunagi eesmärk olnud, pigem on see lihtsalt niiviisi läinud. Aga jah, üheskoos Ardoga oleme aastaid oma kogutud tarkusi jaganud ning teinud seda nõnda hästi, kui osanud oleme.

 – Meeskondlikus arvestuses olite poodiumi kõrgeimal astmel tänavu igal etapil. Kas pärast sellist pretsedenditut lugu saab tõesti olla veel mingit arenguruumi?

Võitmine on alati suhteline ning õigupoolest peaks alati küsima, kas võideti seetõttu, et oldi ise hea või ei teinud konkurendid oma ära. Arvan, et meil ei olnud kaugeltki eksimustevaba hooaeg ning valdkondi, kus areneda ja paremaks saada, on jätkuvalt mitmeid.

 – Kas võib siit välja lugeda, et edu on alati sisemist laadi? Niiviisi omandab väljend “endast parima andmine” sootuks teistsuguse tähenduse.

Võib ka nii öelda, sest ehkki spordis võisteldakse teiste vastu, tuleb eeskätt hoolitseda selle eest, et enda poolt saaks absoluutne parim antud. Teiste järgi tuleb küll adapteeruda, kuid teiste ebaõnnel baseeruv edu ei saa olla jätkusuutlik.

 – Aivar, ainuüksi sinu tiimist on veidi enam kui 10 aasta jooksul läbi käinud terve plejaad andekaid kardisõitjaid. Kui aga peaksid nimetama läbi aegade parima Eesti kardisportlase, siis kes see oleks?

Ma arvan, et ma ei tee kellelegi liiga, kui nimetan selleks Marko Asmeri. Ainuüksi maailmameistrivõistluste etapivõit ning meeskondlik maailmameistritiitel ei luba selles valikus kahelda. Lisaks aga olid Markol olemas kõik vajalikud oskused ja omadused, mis teevad heast võidusõitjast väga hea.

 – Ja need oleks?

See on tegelikult hästi keeruline teema, sest objektiivset hinnangut on ju väga raske anda. Kiireid sõitjaid, kes suudavad ajasõidus särada, on alati väga palju. Kardispordis on aga ajavahed üliväikesed, mis tähendab, et ajalist paremusjärjestust rajal ette kujutades istuks kardid piltlikult öeldes teineteise peal. Võidusõidus venib aga rivi siiski pikaks ning väga hea võidusõitja ei ole kunagi selle rivi lõpus. Kuna me räägime ikka murdosa sekunditest, siis väga hea sõitja suudab kas või selle marginaalse ülekaalu võidusõidu käigus ring-ringi haaval suureks eduks kokku liita.

Väga hea võidusõitja on minu hinnangul aga eeskätt tark. Vaja on suurema pildi nägemist rajal, et mitte pidada maha võitlusi, mis ei vääri võitlemist ja nii edasi. Sarnaselt mõne muu spordialaga on mõnel sellised oskused kaasasündinud, teised peavad nendega vaeva nägema. Hea on aga see, et need oskused on väga paljuski arendatavad.

Samuti on arendatav kiirus. Teatud kiirus on meil kõigil samuti olemas, kuid datat analüüsides ja selle infoga tööd tehes on nii mõneski aspektis võimalik paremaks saada.

 – Kui peaksid nimetama oma lemmikvõidusõitja, siis kes ta oleks? Miks just tema?

Mul on neid tänases võidusõidumaailmas isegi kaks ja nendeks on Max Verstappen ja Charles Leclerc. Olen nende karjääri jälginud kardiaegadest peale ning mõlema puhul on tegemist nö targa võidusõitjaga, kes on võitnud ka kõigis madalamates klassides väga sarnases stiilis. Kindlasti on neil tulnud ette eksimusi, kuid kiirus ja tarkus on seal väga selgelt olemas.

 – Kui vaatame kodumaisele kardispordile otsa, siis milline on meie tase?

Ma arvan, et meie spordi tase on hea ning uute radade valmimisega Käinasse ja Laitsesse saab veelgi paremaks. On kriitilise tähtsusega, et mitte me ainult ei abistaks uut põlvkonda oma teadmistega, vaid suudaksime neile pakkuda ka heal tasemel treeningbaase. Palju on veel ära teha, aga hindan kõrgelt seda tööd, mida nende projektide ja ka kõikide teiste radade eestvedajad on suutnud ära teha.

Sportlikus aspektis pole meil midagi häbeneda. Vastupidi, Paul Aroni 2018. a Euroopa meistritiitel oli selle parimaks kinnituseks, et suudame kuuluda maailma kardispordi absoluutsesse tippu. Tugevaid tulemusi on ju teinud teisedki sõitjad ning pisematest klassidest on pealekasv ju märgatav. Sarnaselt kõige muuga on siingi vaja järjepidevust – ühel hetkel tulevad siis ka juba tulemused.

 – Kuidas hindad tänaseid arenguid Eesti kardispordis? Kas liigutakse õiges suunas?

Kui räägime võistlusklassidest, siis tänane olukord on väga hea. On loogiline, et kui soovime kuuluda maailma autospordi tippu, peame käima samu radu, mida kõik ülejäänud. Ei ole mõeldav, et võistleme kodus ühtedes klassides ja siis tiitlivõistlustele lülitutakse ümber teistele!

Eesti meistrivõistlustel on klassid OK/OK-Junior oodatult kenasti käima läinud ning võistlejate arv on aasta-aastalt kasvanud. Nagu eespool juba mainisin, on oluline järjepidevus ning plaanist kinnipidamine – siis tuleb ka tulemus. Ja senine kolm aastat neis klassides on ju näidanud, et suund on õige. 

Mis Eesti meistrisarja puutub, siis usun, et tänavusega liiguti taaskord tugev samm paremuse poole. Eriti head meelt teeb just võistlejate arv pisemates võistlusklassides Micro ja Mini, meistivõistluste välisena ka klass Cadet. Eks võistlejate arv ole ikka käinud lainetena üles-alla, kuid eks nii nagu tiimid teevad noortega igapäevaselt tööd, on üheks allikaks juurdekasvule kindlasti ka toimiv rohujuuretasandi võistlussari Talendid Rajale.

 – Kirjelda palun, millist rolli omab kardisport teel maailma autospordi tippu? Kuidas me saaksime sellest kasu lõigata?

See on selge, et kardispordita tänapäeval tippu ei pääse. Seda kinnitab juba ainuüksi suurte vormelisarjade sõitjate nimekiri, kelle hulgast juba aastakümneid ei leia kardi taustata nimesid.

Eks neid teid tippu ole muidugi erinevaid, kuid peame siiski arvestama omaenda võimalustega, mida meil peale töökuse ja andekuse paraku palju pole. Suurt eesmärki püüdes tuleb aga neid kaht ressurssi võimalikult targasti ära kasutada. Nagu paljud enne mind kõnelejad on maininud, on ülimalt oluline suurtel tiitlivõistlustel silma paista. Kui saad ikka CV-sse kirjutada maailmameistritiitli, siis ju sind ikka ka jutule võetakse.

Kui vaatame näiteks tänase F1-e nooremast põlvkonnast Leclerci, Verstappenit, Norrist või Russelit, siis kõik nad on tippu tõusnud seda sama redelit mööda. Mingit muud võluvitsa või otseteed tipu suunas pole.

Seda kinnitab kas või Ott Tänaku karjäär, mis algusaastate tagasilöökidele vaatamata on kokkuvõttes osutunud edukaimaks võimalikuks. Ehk siis peame järjepidevalt sõitma võidu maailma paremiku vastu ning neid võitma.

 – Sinu tiimist sõidab tänavusele klassi OK maailmameistrivõistlustele kaks sõitjat – Markus Kajak ja Carmen Kraav. Millist tulemust neile ennustad?

Markuse eelmise aasta esinemine Portimaos oli muidugi vaimustav, kahjuks ei realiseerunud toona heast nädalavahetusest head tulemust. Ennustamine pole mulle meelepärane tulemus, seega jätan arvamata, millise tulemusega Markus oma tänavuse MM-i lõpetab, kuid tema hetke head vormi arvestades ei tohiks see väljapoole finaali (TOP36) jääda.

Carmeni hooaeg on liikunud tõusvas joones ning etapivõit ei jäänud viiendal etapil Langel kaugele. Tema jaoks on tänavune MM esimeseks suureks tiitlivõistluseks, seega igasugune saadav kogemus kaalub üles võimaliku koha lõpuprotokollis. Arvan, et nägime seda septembri alguses veenvalt Ken Oskar Algre näitel, kelle KZ2-klassi debüüt-MM andis talle suurepärase hoo terveks ülejäänud koduseks hooajaks.

 – Kui mainisid Ott Tänakut, siis tema karjääris on suurt rolli mänginud Markko Märtin. Kui palju saab meie ringrajasõitjatest abi olla uuemale põlvkonnale, kes hetkel võib-olla alles karti sõidab?

Kõigist neist saab meile väga palju abi olla. Kui omal ajal Kevin Euroopasse läks, sai ikka räägitud Marko Asmeriga ja mis iganes küsimuses nõu küsitud. Samamoodi abistab Marko täna Jüri Vipsi, on aidanud Ralf Aronit ja nii edasi. Sama teeb täna Kevin ning ilmselt kunagi tulevikus ka Jüri ja Paul. Kahjuks polnud omal ajal Markol endal kuskilt nii palju võimalik nõu küsida, kui seda on kõigil tänastel noortel võidusõitjatel.

Sellist laadi abist on tohutult abi kas või pealtnäha lihtsate asjade üle otsustamisel. Niiviisi on võimalik kokku hoida meeletult aega ja kõiki muid ressursse. Teinekord piisab kas või mõningast siseinfost või kellegagi tutvuse sobitamisest, et asjad saaks hoobilt mitu korda kiirema käigu. Selles mõttes ei erine võidusõidumaailm kuigivõrd muust argielust.

 – Ikka on aru peetud kardispordi nn professionaliseerumise üle. Kas seda saab ja kas üldse on vaja pidurdada?

Ei saa ja ei ole vaja. Evolutsiooni ja arengu vastu ei saa võidelda, see viiake ellu nii või teisiti.

 – Aivar, lisaks enda edukale võistleja- ja tiimipealikukarjäärile on sul ka üks küllaltki salajane hobi: nimelt kujundad sa kiivrite disaine. Räägi palun sellest lähemalt: kuidas see alguse sai?

Salajane ta nüüd ei ole, kuid vastab tõele, et hobikorras sellega tegelen. Alguse sai see juba motokrossi aegadel ning eks nagu toona ikka, saime kuskilt välismaalt kellegi vana kiivri, mille disain siis võib-olla meeldis, kuid välimus ise oli kas närune või tuhmunud. Vaja oli värske välimus anda ning nii see nokitsemine pihta hakkas.

 – Salajased allikad ütlevad, et ca pooled Eesti kardisõitjatest kannavad sinu tehtud kiivrit…

Suuda kokku lugeda umbes 70 kiivrit, mille valmimisele olen kaasa aidanud. Seega võib see informatsioon tõele vastata küll.

 – Aivar, suur tänu sulle su aja eest. Kui mõned nädalad tagasi soovitas värske KZ-klassi maailmameister Noah Milell panustada alustavatel kardisportlastel kalli tehnika asemel pigem hea sõidutreeneri hankimisele, siis milline oleks sinu soovitus algajatele sõitjatele/lapsevanematele?

Olen Milelli soovitusega nõus. Tehnika peaks siiski olema adekvaatne, kuid esmane töö tehakse siiski ära sõidukilomeetreid hankides. Samuti on oluline, et need kilomeetrid läbitaks juba õigeid sõiduvõtteid kasutades, sest hilisem ümberõppimine võib tõepoolest keeruliseks osutuda.