Eesti Kardispordi uudised

Nädala staar #26

Tere tulemast tagasi pärast vaimustavat nädalavahetust Langel! Milline rada, milline melu, milline võidusõit! Käes on aga arginädal ning nagu sel puhul ikka, võtame taaskord portreteerida ühe kardispordiga seotud tegelase. Kes ta õieti on selline?

Tema puhul oleks ilmselt aeg mõelda hüüdnimede peale. Pakume omalt poolt välja “Võidukahur”, “Võidumasin” või miks mitte ka “Voittaja Hugo”. Nüüd vist kergitasime saladuseloori piisavalt – meie nädala staar #26 on Hugo Rajamets!

Hugo pole mitte ainult võitnud kolme järjestikkust etappi Olerex Eesti kardispordi meistrivõistlustel, vaid nahutanud umbes samal perioodil ja umbes samas mahus ka meie põhjanaabreid. Hugo on hoos ning rohkem Eesti meistritiitli konkurentsis, kui seda enne hooaja viimast etappi veel olla saab. Hugo võidud on tulnud stiilis, mis on ilmselt teinud ärevaks tema sõpradest konkurendid – need on olnud võimsad, veenvad ning täis otsustavust kirjutada juba järgmise nädala lõpus enda nimi taha Eesti kõige olulisemale tiitlile.

Hugo on pärit tõelisest kardiperekonnast. Tema isa Hanno võistles veel siis, kui Hugo ise oli tilluke poiss. Täna moodustavad isa-poeg Rajametsad aga Vihur Team’i tuumiku ja veel sellise, mille suuremad saavutused ootavad alles ees.

Võidukas Langel, Olerex Eesti kardispordi meistrivõistluste eelviimasel etapil.

Meie tänases intervjuus räägib Hugo, kust pärineb tema võistlusnumber 46, kes on tema lemmikvõidusõitja ning mis on lemmikrada. Enne hooaja suurt finaali analüüsib ta teraselt oma rivaale Andri Tšikinit ja Aleksander Uusneeme ning selgitab meilegi, mida ta neilt aastate jooksul õppinud on. Kõigest sellest ja paljust muust aga juba allpool.

Head lugemist!

 – Hugo, ilma igasuguse naljata, sa pole viimase kahe kuu jooksul teinud muud, kui ainult võitnud. Klassi Mini konkurents on ometi väga tihe nii Eestis kui Soomes, kus paralleelselt võistelnud oled. Millest selline ülekaalukas edu? Mis selle taga täpsemalt on?

“Lisaks Eestile on Soomes võisteldes väga tugev konkurents, mis annab kogemust ja millest olen saanud enesekindlust juurde. See on ilmselt omakorda läinud lumepallina veerema, sest iga võit annab hoogu juurde. Olen õppinud oma vigadest, mis said tehtud hooaja alguses. Mootor on mul olnud sama kogu hooaeg, aga olen katsetanud erinevaid raame, mis samuti on aidanud edasi liikuda. Ei saa ka öelda, et konkurendid poleks vigu teinud ning mina sellest võitnud, kuid olen siiski ka ise palju treeninud. Soomes on ka veel huvitavad rajad ja mul on olnud hirmus tahe tulla just seal pjedestaalile, võidud on olnud lisa boonus.”

Lange võistluse võit oli Hugole kolmandaks järjestikkuseks etapivõiduks Olerex Eesti meistrivõistlustel.

 – Su isa Hannot tunneb iga kardispordiga lähedalt seotud inimene. Ta on ise olnud tipptasemel väga edukas kardisõitja. Seega pole ime, et ka sina kardispordi juurde oled sattunud. Kuidas see aga täpselt juhtus? Milline oli sinu esimene kokkupuude kardiga?

“Esimest korda sain sõita kardiga 2014. a juunis isa süles Tabasalus, peas oli hokikiiver ja ees päikseprillid. Ise istusin esimest korda karti 2015. a juulis Käinas (5-aastaselt). 2014. a sõitis isa ise veel ise ning käisime talle võistlustel kaasa elamas, ilmselt sellest on tekkinud ka minu huvi kardisõiduga ise tegeleda. Päris esimese oma kardi sain augustis 2016. Enne seda sain paar korda sõita nii Raplas, Käinas kui Tabasalus. 2016. a lasi isa mul treening päevadel sõita, toona ma veel ei võistelnud. Esimene võistlus oli 15. aprillil 2017. a Tabasalus, mille võitsin Meryl Peldese ja Ron Osvald Algre ees.”

Isa Hannoga Põltsamaa etapi stardi ootel.

 – On selge, et isa on sinu jaoks kõige olulisem kardispordiga seotud inimene. Kui aga tema kõrvale jätta, siis keda oskaksid nimetada, ilma kelle abita poleks sa täna niivõrd edukas kardisõitja?

“Ranno Kallas, Risto Ojapõld ja Madis Laiv – nemad on aidanud mul sõidu trajektoore lihvida ning abistanud palju ka muudes asjades.”

 – Nimeta palun oma lemmikvõidusõitja ükskõik millisest võistlusdistsipliinist?

“Valentino Rossi – ta on väga osav ja kiire ning on püsinud tipus väga pikalt. Olen vailinud oma kardi numbri (nr 46) tema järgi. Jüri Vips – hetkel eestlasest edukaim vormelisõitja, kelle tegemisi jälgin ning kellele kaasa elan. F1-sõitjatest on mu lemmik Lando Norris. Ehkki ta ei ole küll kõige kiiremas masinas, on ta vaatamata sellele ikkagi piisavalt osav sõitja, et olla pidevalt TOP5.”

 – Kui aga peaksid nimetama oma praegu hetke lemmiku Eesti kardisõitja, siis kes tema oleks?

“Markus Kajak ta on minu arust kiireim kardisõitja. Ta on tänavu olnud võidukas ka kahes erinevas klassis ning see teeb temast minu jaoks parima kardisõitja.”

 – Kui unistaksid ükskõik millisest karjäärist, siis kas sinust saaks pigem edukas vormelisõitja või edukas rallisõitja?

“Minu valik on kindlalt F1.”

 – Kui palju üldse võidusõitu väljaspool võidusõitu jälgid?

“Jälgin F1 ja MotoGP iga võistlust, WRC-d ja motokrossi ainult siis, kui isa neid vaatab.”

Hugo parim võit pärineb tänavuse hooaja neljandalt etapilt Aravatel.

 – Kardisport on spordiala nagu ida teine – ettevalmistus rajal hakkama saamiseks on äärmiselt oluline. Millega peale kardisõidu veel tegeled? Kuidas või kas neist aladest on kasu kardisõidu jaoks ja vastupidi?

“Tegelen kergejõustikuga, mis annab jõudu ja jaksu, et karti sõita. Usun, et see toimib ka vastupidi ehk kardisõit treenib omakorda mingeid lihaseid, millest on kergejõustiku harrastamiseks kasu.”

 – Kui palju su koolikaaslased teavad sinu kardisõitudest/-võitudest? Elavad nad sulle kaasa?

“Klassikaaslased teavad, et sõidan. Aga nad pole erilised kaasaelajad.”

 – Mis on sinu lemmikrada Eestis? Miks just see?

“Põltsamaa Kuningamäe rada on mu lemmik. See on väga tehniline rada ja eriliseks lemmikuks on esimene kurv, mis on väga kiire, muutuva raadiusega ning lisaks veel ahanev.”

Hugo (nr 46) Põltsamaa rajal juhtimas. Aleksander Uusneem (nr 21) jälitamas.

 – Sealt algas ka sinu tänavune võitude seeria…

“Jah, tunnen end sellel rajal alati hästi. Abi oli ka sellest, et Aleksander langes välja juba esimeses kurvis, kuid sellegipoolest oli mul hoog piisavalt hea, et võitnuksin ilmselt ka ilma selle vahejuhtumita.”

 – Mida kardisõit sulle väljaspool kardisporti andnud on?

“Kardisport on mull palju andnud, lisaks heale füüsilisele vormile parandanud ka näiteks mu inglise keele oskust. Võib ka öelda, et geograafiat õpetanud – treeninglaagrid Itaalias ja Hispaanias, võistlused Soomas. Lisaks on kardisport teinud mind ka tehniliselt palju taiplikumaks, see aga jällegi omakorda paremaks sõitjaks.”

Are Ellerile poodiumiintervjuud andmas.

 – Sinu peamised konkurendid on tänavusel hooajal valitsev Mini-klassi Eesti meister Andri Tšikin ja Aleksander Uusneem. Seis on enne viimast Olerex Eesti kardispordi meistrivõistluste etappi äärmiselt  pingeline ning pole kuidagi võimalik öelda, kes meistritiitli võidab. Olete pakkunud pealtvaatajatele erakordselt vahva hooaja ning ilmselt pole kedagi, kes ei sooviks, et te kõik võidaksite tiitli. Siiski saab selle pärast Aravetet vaid üks. Iseloomusta palun Andrit ja Aleksandrit: mille poolest nad rajal sõites erinevad? Kuidas sul on õnnestunud neid võita?

“Andri on kiire, eriti kiire aga just vihmaga. Märgades oludes on teda raske võita. Aleksander on väga julge ja oluliselt agresiivsema sõidustiiliga. Olen ise mõlema pealt palju õppinud ja tänu sellele oskan situatsioone paremini hinnata: Andriga tuleb hoida selget pead ja sõita puhtalt, Aleksandriga olla ise veidi agresiivsem mees-mehe võitlustes.”

Klass Mini on konkurentsitihedaim. Võita siin on ülimalt raske.

 – Just Aravetel pidasite augusti lõpus maha põneva duelli Aleksander Uusneemega. Finišis on ta sul nii selja taga, et ei jäänud isegi pildile. Kas see oli su siiani parim võit?

“Eesti võistlustest on see kindlasti mu seni parim võit. Alustasin sõitu jälitajana, möödusin Tomsist (Strele) ja Andrist (Tšikin) ning asusin Alexit (Uusneem) taga ajama. Alex tegi sõiduvea, mille kasutasin enda kasuks ära ja möödusin temast. Õnneks suutsin tõrjuda ta möödumise katsed ning lõpetasin sõidu esimesena. Jah, parim võit, pole kahtlustki!”

Finiš Aravetel oli nii tihe, et fotol pole võimalik näha Aleksander Uusneeme. Tegelikult on ta täpselt Hugo Rajametsa selja taga.

 – Oled viimastel aegadel võistelnud palju Soome meistrivõistlustel. Milleks välismaal võistlemine kasulik on? On seal konkurents tugevam ja kui, siis mida tugevam konkurents annab?

“Väilismaal võistlemine annab kogemust, just sealt olen saanud seda agresiivsemat sõitu, mis on tulnud kasuks minu sõiduoskuste arendamisele. Soomes on väga tugev konkurents, sõitjaid on minu klassis palju ja paljud neist on kiired ning kiiremad kui mina.

Ainuõige viis arenguks ongi tugeva konkurentsi tingimustes. See annab võimaluse ise paremaks saamise nimel vastastelt õppida. Konkurentsita ei õpi paraku midagi, lihtsalt võidad ja jääbki selgusetuks, miks võit tuli. Oli see enda hea töö tulemus või teiste eksimus.”

Võistlusklassi Mini klassipilt Aravetelt.

 – Kindlasti on ka sinul tulnud ette raskeid hetki: oled pidanud katkestama, oled napilt võidust ilma jäänud jne. Läbi nende juhtumiste oled kindlasti palju õppinud. Mida soovitaksid neile, kes kardispordiga alles algust teevad ning kes veel ei tea, kuidas raskete hetkedega toime tulla?

“Alles hiljuti olin sellises seisus, kus viimasel ringil paar kurvi enne finišit sõideti mind välja. Jah, olin õnnetu, pjedestaalikoht oli käega katsutav, kuid sinna see jäi. Alati tuleb meeles pidada, et järgmine kord saab minna paremini ning selle teadmise tuleb edasi edasi pingutada.”