Eesti Kardispordi uudised

Nädala staar #22

Meie selle nädala staar on üks tõeline korüfee. Tegemist on mehega, keda tunneb iga mootorite maailmas veidikenegi osalev inimene. Ilmselt sai just selle lausega tema isik ka paljastatud. Jah, arvasite õigesti, meie tänaseks külaliseks on legendaarne Are Eller.

Are loodud “Mootorite maailm” oli oma asutamisaastal 1984 väga uuenduslik telesaade, mille kõrval kasvas üles terve põlvkond noori andekaid võidusõitjaid. Üheks selliseks on kindlasti samal aastal sündinud Marko Asmer, kelle edukat karjääri juhtus Are hiljem väga lähedalt pealt nägema. Oli aegu, mil Are Eller ja “Mootorite maailm” tähendasid tehnikasõpradele võib-olla et ainsat võimalikku pilguheitu ülejäänud maailma mootorispordi tegemistele. Tänaseks oma 1362. episoodini jõudnud telesaade on olnud ka paljudele kardisportlastele nende esimese teleesinemise tuleprooviks.

Are järjepidev töö kardispordi kajastamisel nii kodustelt kui välismaistelt võistlustelt on ta teinud tuttavaks mitme põlvkonna kardisportlastega nii Eestis kui maailmast. Paljude nendega, kellest hiljem on saanud spordimaailma tõelised superstaarid.

Are Eller pole üksnes tehnikaspordi suurkuju. Ta on tulnud 36 korda Eesti meistriks aerutamises, juhtinud aerutamise föderatsiooni, olnud paraolümpia liikumise eestvedajaks ning saanud Vabariigi President Kersti Kaljulaidilt oma teenete eest spordi hüvanguks Valgetähe V klassi teenetemärgi.

Kui kohtame Aret võistlustel, me kõik peatume ja räägime temaga nii maast kui ilmast. Kõlab uskumatult, kuid seda teeb tänase päevani ka Lewis Hamilton. Ja tegi omal ajal Michael Schumacher. Vot selline mees on Are Eller. Väiksematele kardisportlastele ehk hääle järgi tuttav ka kui Are Propeller…

Head lugemist!

 – Are, oled aastakümneid olnud Eesti võidusõidu kesksemaid inimesi. Nooruspõlves oled aga tegelenud aerutamisega ning tulnud uskumatuna tunduvad 36 korda Eesti meistriks. Oled olnud ka kauaaegne aerutamisföderatsiooni funktsionäär ning tegelenud teistegi aladega, mil justkui pole palju ühist tehnikaspordiga. Siiski on sind aastakümneid tagasi nähtud ka rallit sõitmas. Kuidas sa üldse sattusid mootorispordi juurde?

“Kui ma ETV sporditoimetusse Toomas Uba kutsel tööle läksin, siis olid seal ju vanade tegijate poolt kõik kohad hõivatud. Uusi võimalusi otsides valisin autoralli ja armusin sellesse päris põhjalikult ära – siin oli mul teejuhiks kogenud rallihunt Toomas Diener. Elades Keilas olin ma nö oma poiss Eesti tolle aja tippmeeskonnas Harju KEK’s. Nii ma mootorispordile käe andsin.”

 – Saadet “Mootorite maailmas” oled enam kui 35 aasta vältel jõudnud tänaseks teha ühtekokku kaugelt enam kui 1000 korda. Räägi palun “Mootorite maailmas” saamisloost.

“Saate idee sündis nii öelda maa ja taeva vahel, täpsemalt merel. 1984. a oli Los Angelese olümpiamängude aasta, kuhu NSVL-i sportlased ei pääsenud. Seega jäi spordirahval oodatud telebuum tulemata.

Samal ajal jätkas mootorisport tõusulainel, erilised rahva lemmikud olid meie tublid rallisõitjad. Olles koos Eesti Reklaamfilmi peatoimetaja Peedu Ojamaaga Heltermaa – Rohuküla praamil, tekkis meil muu jutu sees mõte, et just nüüd oleks õige aeg oma saatega välja tulla – nii sportlased kui kaasaelajad väärisid suuremat tähelepanu. Loomulikult nõudis südasuvine jutuajamine veidi laagerdamisaega, aga sügise saabudes oli asi klaar ja nii see algas.

Suuri meistreid on Are oma karjääri jooksul näinud sirgumas palju. Kui kõrge saab olema hetke Eesti parima Markus Kajaku lend, näitab aeg.

Olime eetris iga pühapäeva hilisõhtul ja esimesed kümme hooaega oli tegemist otsesaatega. Oli igati loogiline jätk, et “Mootorite maailma” sündides oli selle üheks peamiseks teemaks autoralli. Sellel oli ka põhjus: et saaks saadet teha, peab olema häid tulemusi, peavad olema rahvale korda minevad spordikangelased. Ajal, kui meie rahvas väga vähe välismaale liikuma pääses ja kui saatesse tulid rallimehed, kes rääkisid põnevaid lugusid Kreekast, Inglismaalt, Austraaliast, siis oli huvi ja saate vaatajaskond sellega tagatud.

Lisaks sportlikele tulemustele tuli saates mõelda ka vaatemängule. Selle kohta on mul üks hea näide. Olin heades suhetes Rootsi ajakirjanikuga, kelle elukaaslane oli tolle aja üks maailma parimaid rallisõitjaid ning mitmekordne WRC-etapivõitja Michelle Mouton. Nemad koos alustasid 1991. aastal hooaja lõppedes väga vaatemängulist show-programmi – Race of Champions. Esimesed kümme hooaega toimusid need Kanaari saartel. Sinna kutsuti kokku mootorite maailma staare kõikidelt spordialadelt.

Pingevabas seltskonnas oli seal võimalus saada kõigiga lähemalt tuttavaks. Seal oli ka omajagu sporti, aga rohkem ikka show’d. Maailmatipud olid kohal, millalgi ürituse 10. a juubeli aegu sai kutse ka Markko Märtin.

Are Eller 90ndate lõpus Markko Märtiniga intervjuud tegemas.

Nende praktiliste kogemuste ja tutvuste abil, mis ma sealt sain, liikusin ma edasi üsna mitmel hooajal. Saate seisukohalt sai seal salvestatud materjali päris palju kasutada, ka sellisel juhul, kui Eestis toimus sündmusi vähe.


“Mootorite maailma” kohta saab öelda, et tänaseni on saate viimane järjenumber 1362 – seega päris hea järjepidevus.”

 – Võidusõidus oled juures olnud erinevate põlvkondade sünnil. Väga tihedalt oled juures olnud Eesti läbi aegade ühe parima võidusõitja Marko Asmeri karjääril ning näinud küllalt lähedalt tema teed kuni F1-e välja. Räägi palun sellest lähemalt.

“Spordiajakirjanikule on ju maiuspala jälgida ühe sportlase käekäiku päris aegade algusest peale. Marko Asmeriga mul just selline lugu juhtuski. Ta on ju täpselt sama vana, kui “Mootorite maailma” saade, mõlemad on sündinud 1984. aastal.

Sealt saigi muuseas alguse minu ühine tee kardispordiga. Kui muude spordialade juurde võib noor lihtsalt juhuslikult sattuda ilma erilise suunamiseta, siis mootorite maailmas on vaja kogu perekonna tuge, nende kaasaelamist täie hingega ja järjepidevalt. On ju parim viis erinevate põlvkondade koos kasvamises, kus isad poegade näol üritavad ennast tõestada. Kui see kõik klapib, siis aastate jooksul võib sellest ka midagi tulla, aga see vajab tõelist pühendumist.

Kardispordi juurde viiski mind Toivo Asmer, kes on kogu mootorispordiga kaasnenud võlu ja valu läbi teinud ise ja tänaseks siis ka koos poja Markoga. Tänu sellisele ühisele teekonnale Markoga olen päris lähedalt näinud ühe terve põlvkonna F1 sõitjate käekäiku ja seda ikka köögipoolelt lausa 10 aasta jooksul väga paljudes riikides ja ringradadel.

Kui oli aastaid, mil F1 karusselli tuli aastas juurde 1-2 noort, siis sel aastal, kui Marko aeg tuli, läks korraga F1-te samast aastakäigust 8-9 noort ja nad kõik olid kohe tegijad. Hamilton, Kubica, Kovalainen, Piquet, Massa ja paljud teised. Paljudega nendest on mul just sellest kardiajast olnud väga tihedad kokkupuuted ja tehtud on toredaid intervjuusid.

Are Eller koos “Mootorite maailma” kauaaegse operaatori Raimi Tontsiga Michael Schumacheri sünnikohas Kerpenis.

Kui intervjuudest rääkida, siis ka näiteks Michael Schumacheriga tegin Portugalis Estorili ringrajal esimese intervjuu, kui ta oli alles F1-klassis alustaja. Aasta võis siis olla 1992-1993.

Praeguse superstaari Lewis Hamiltoni kohta võin öelda, et tunneme tänapäevani. Algas see tutvus tema 15. sünnipäevapeolt ja meeldiv on fakt, et kui kuskil ringrajal oleme kohtunud, siis tuleb ta selja tagant, paneb käe õlale ja tunneb mu ära. Alati on olnud, millest rääkida.”

 – Sinult kui ajakirjanikult ei ole küll sünnis pärida lemmikvõidusõitja kohta, kuid äkki nimetaksid vähemasti erinevate põlvkondade Eesti parimad?

“Omas töös tuleb olla võimalikult erapooletu. Ajakirjanik on tegelikult vahendaja, mitte hinnangute andja. Ajakirjaniku töö ei tohi välja näidata, et ka temal on omad lemmikud. Igal ajastul on omad kangelased, favoriidid. Muidugi tehakse meelevaldseid valikuid ja ajakirjanikud teevad igasuguseid kohati sõgedaid pingeridu. Tegelikkuses ei ole need üldse võrreldavad.

M-Spordi kutsel Ford Focus WRC auto esitlusel 2003. aasta alguses.

Jah, ka Eestis on valitud sajandi mootorisportlane ja selleks sai õigustatult vormelipiloot Toomas Napa. Kindlasti on aga neid, kes ütlevad, et miks mitte Markko Märtin? Ja neil on õigus. Kui kunagi jõutakse selle sajandi valikuteni, siis kas on eelistatud valikutena Ott Tänak või Jüri Vips? Seda peab näitama aeg. Tähtis on see, et tipptegijaid ja tippu pürgijaid jätkuks ning et oleks, kelle vahel valida. Siis on mootorispordis kõik korras.”

 – Oled aastakümnete vältel näinud paljude hiljem maailma tippu tõusnud endiste kardisõitjate karjääri. Nende seas on olnud Rain Pilve, Marko Asmer, Sten Pentus, Kevin Korjus ja teised. Viimastest perioodidest loomulikult Jüri Vips ning Ralf ja Paul Aron. Neil kõigil peab olema mingi ühisosa, mis viib ühest pisikesest riigist pärit võidusõitja maailma tippu. Mis see olla võiks?


“Nende ühine osa on tohutu tahtmine. Vankumatu soov olla parim igal hetkel. Kui (suure tähega) See on olemas, siis on kõik võimalik. Pead ka olema õigel ajal õiges kohas, kuid esimene eeldus on siiski tohutu tahtmine.”

Nn grid-walk on üks Are Elleri tänaseid leivanumbreid.

 – Kui võrdled erinevate kümnendite kardisporti, siis palju on neis kindlasti erinevat ning palju sarnast. Kui palju on kardisport aja jooksul üldse muutunud?

“Eks spordialadest on just tehnikaspordis toimunud kõige suuremad muutused, aga loodud võimalused kõigile peavad samuti olema. Oluline koht on loomulikult valimi suurusel, et oleks kelle hulgast valida. Ega üks normaalne inimene tegelikult ei tule oma ala maailmameistriks. Sul peab olema ikka mingi heas mõttes kiiks, jäägitu pühendumine ja samas paljude heade võimaluste kokkulangemine. Kui suudetakse iga pisemgi võimalus ära kasutada ja kui sinu jaoks õigel ajal avaneb uks, siis otsusta momentaalselt ja tee ära. Teist võimalust ei pruugi enam tulla.

Eks kardisport ole siiani oma olemuselt sarnane mõnekümne aasta taguse ajaga. Igal ajajärgul leidub harrastajaid, kuid leidub ka professionalismi. Kumbki tendents pole halb, sest üks laob vundamenti teisele ning ainult nii meie sportlased maailma tippu jõuavadki.”

Are Eller on tuttav igale Eesti kardisportlasele.

 – Oled ise olnud tippsportlane, küll mitte kardispordis, kuid eks ole igal spordialal omad paralleelid: mida sport sulle väljaspool spordielu kaasa andnud on?

“Kindlasti on sport väga hea vahend tahtejõu kasvatamiseks, olukordade analüüsimiseks ja õigeks hindamiseks. Ka kõige lootusetumast olukorrast on minimaalselt kaks väljapääsu. Alati. Lihtsalt vaja on need üles leida. Ja kunagi ei tohi alla anda. Need põhimõtted kehtivad alati ja kõikjal.”

 –  WRC on eestlased juba vallutanud. Jüri Vips ja Paul Aron on sarnaselt Marko Asmerile F1-le lähedal, kuid millal ikkagi jõuab esimene eestlane F1 klassis võistlusstarti? Kuidas see üldse välja võiks näha?

Igas küsimuses on tegelikult ka vastus olemas. See, mida küsid, see on meil endil kõigil nähtud, kuidas see välja peaks nägema. Vaja on rahvusvaheliselt olulistel võistlustel oma talenti tõestada ning suhelda õigete inimeste abil õigete inimestega. Marko tulemused kardispordi MM-l 2000ndate alguses olid sedavõrd uhked, et avaldasid muljet isegi Tony Karti tehasetiimiga seotud olnud Michael Schumacherile.

Marko edukad sõidud Briti vormel-Fordis ning mujal sarjades tõid ju kaasa telefonikõne Frank Williamsilt endalt kutsega tulla testima Williamsi F1 autot. Eks ole Marko ning hiljem Jüri ja Pauli teekond näide sellest, kuidas tillukesest riigist sõitja võib välja murda turule, kus harilikult maksab nö rahvuslik kapital. Ütles ju Red Bulli F1 tiimi nõustaja Helmut Marko 2007. aastal, et kui tal on valida talendika Eesti sõitja ja mitte nii väga talendika USA sõitja vahel, siis vastuse annab võrrandile potensiaalselt müüdav joogipurkide arv sõitja koduturul. See lause ütleb selgelt, kui andekad meie sõitjad peavad olema, et võistelda sõitjatega riikidest, kus rahvaarv on mõnikord sadu kordi suurem kui meil.

Ma arvan, et kõige lähemal F1-e jõudmisele ongi olnud Marko Asmer. Õieti ta oligi ju tegelikult BMW F1 meeskonna liige, üks kahest ametlikust testisõitjast. Toona puudusid sellised testimise piirangud nagu praegu ning Marko tegi testsõitja ja auto arendajana tublit tööd tol mälestusväärsel 2008. a, mil Robert Kubica ja BMW juhtisid hooaja keskpaiku punktitabelit. Me küll ei tea, kuidas kõik oleks läinud, kuid selge on see, et 2008. aasta majanduskriis rikkus kõik ilusa Marko jaoks ära. BMW taandus F1-st pärast 2009. a lõppu.

Are koos peaaegu et oma ristipojaks oleva Marko Asmeriga 90ndate lõpus Itaalias kardilaagris.

Siiski on aga just väga palju tänu Markole Jüri Vipsi võimalused täna sedavõrd head ja ma usun, et Jüri on ka esimene eestlane, kes stardib F1 etapil. Ja oodata ei tule seda enam kaua.”

 – Markko Märtini esimene WRC-võit, Ott Tänaku maailmameistritiitel, Paul Aroni Euroopa meistritiitel. Sekka ka hulganisti madalamate tehnikaspordi karikavõistlusi, kus eestlased edukad on olnud. Nende juures oskame ilmselt kõik vastata küsimusele, kus parasjagu viibisime, kui need teoks said. Mis on aga sinu meeldejäävaim sündmus ajakirjanikuna, mille juures oled tunnistajaks olnud?

“Emotsioon saab olla nii positiivne kui negatiivne, õnneks on domineeriv ikka positiivne. Oli aasta 1990. Suvel olin saanud juba võimsa elamuse USA-s Hea Tahte Mängudel, kus Jüri Jaanson lõpetas sõudmise ühepaadil teisena. Novembris, maakera kuklapoolel Tasmaanias MM-l juhtis Jüri esimesest tõmbest viimaseni ja tuli maailmameistriks. Kuna sain lisaks kirjatükkidele teha otselülituse ajaloo esimesse „Hommikutelevisiooni”, siis võib öelda, et juhtusin ikka õigel ajal õiges kohas olema küll!

Hiljem mootorite maailma sukeldudes sain hingelise elamuse Itaalias Imola ringrajal, mis sai saatuslikuks legendaarsele F1 staarile Ayrton Sennale. Päev varem oli samal võistlusel hukkunud Roland Ratzenberger.

Olin Imolas kohal, silme eest udune, aga pidin andma vahetuid kommentaare mitmele raadiole ja saatma lubatud lood ajalehtedele. Oli ääriselt raske, aga töö oli vaja ära teha ja tunnistan, et see sai pisarsilmil tehtud. Ja ma polnud ainuke.

Hilisemast perioodist üks puhtisiklik tundehetk Londoni paraolümpialt, kus olin avamisel Eesti delegatsiooni lipukandja. Oli võimas emotsioon, kui astusin 80 000 pealtvaataja ette ja üle hiigelstaadioni kõlas – ESTONIA!!!”