Eesti Kardispordi uudised

Nädala staar #20

Selle nädala staar on klassi OK sõitja Robin Särg. Eesti meistrivõistlustel osalenud ja üldse kardispordis sees on Robin olnud juba enam kui 10 aastat. Mõistagi on selle aja sisse jäänud palju meenutamisväärset: nii on ta tulnud Eesti meistriks, sõitnud Itaalias tehasetiimi ridades ning jõudnud võistelda maailma parimate kardisõitjate vastu.


Kardisport on Särgede perekonna jaoks kui peretraditsioon, milles Robinil on oma roll mängida. Põlvest põlve on kardisporti noorematele edasi kantud ning nii on Robin täna juhendajaks oma nooremale vennale Roccole. Aastatega kogunenud kogemused on hindamatu väärtusega teel võitudeni, mis juba Eesti meistrivõistlusi silmas pidades pole sugugi kerged tulema, maailma tasemest rääkimata. 

Isa Reimoga Olerex Eesti kardispordi meistrivõistlustel.

Aga õpitu ja kogetu teeb tugevamaks ning neid tarkusi ollakse valmis lahkelt jagama ka teistele – Gear Racing tiim võõrustab tänavu nimelt laste hobikardisarja Talendid Rajale etapivõitjaid, kellele on auhinnaks ette nähtud võistlemine Olerex Eesti kardispordi meistrivõistlustel klassis Mini. Robini kogemustega võidusõitjal saab olla hindamatu roll alles alustavate kardisportlaste innustamisel ning julgustamisel.

Nagu ikka, annab meie nädala staar muu hulgas vastused mõnele vägagi harjumuspärasele küsimusele. Kuid keda meist ei huvitaks mõne meie lemmikvõidusõitja lemmikvõidusõitja? Või kes ei sooviks teada saada oma konkurendi lemmikrada? Alljägnevalt vastab Robin neile kõigile.

Head lugemist!

Olerex Eesti kardispordi II etapil Raplas.

 – Robin, oled oma peres mitmendat põlve kardisõitja. Seega küsimus, kuidas sa kardispordi juurde jõudsid, ei ole sinu puhul üldse teemaks. Siiski, räägi palun, mida sa ise mäletad ajast, kui esimest korda kardirooli istusid?

“Mäletan seda, et esimene trenn ja sõit kardiga oli Põltsamaal, kui olin 7-aastane. Rendikardiga ei saanud enne kuskil proovida, sest toona oli miinimum pikkuseks 128 cm kõikides tegutsevates hobikardikeskustes, mistõttu sõitsin esimest korda kohe võistluskardiga. Olen kuulnud ja ka ise pealt näinud, et alustamine võib väiksele lapsele olla mõnikord keeruline, kuid enda poole pealt mäletan, et sõitmine meeldis mulle esimesest hetkest. Võistlemist alustasin kohe varsti Kuningamäe karditiimis. Üsna pea lõi mu isa Reimo aga päris oma tiimi Gear Racing, mille ridades võistlen täna.”

 – Sõitsid aastaid edukalt pisemaid klasse Micro ja Mini. Seejuures pistsid rinda ja suutsid ka edestada selliseid kõvasid sõitjaid nagu Siim Leedmaa, Rimmo Kadapik, Karl-Markus Sei ning hilisem Euroopa meister Paul Aron. Hiljem klassides OK-Junior ja OK on sul olnud privileeg võistelda näiteks Markus Kajaku vastu. Keda aga ise pead oma läbi aegade kõige kõvemaks konkurendiks?

“Ma ise pean kõige kõvemaks konkurendiks Rimmo Kadapikku, kuna temaga on päris palju võitlemisi koos olnud, ta oskab alati pinge peale pinge peale panna ja mitte ainult Eestis, vaid ka välismaal. Isegi kui tal mingil põhjusel head hoogu ei peaks olema, suudab ta alati häid kohti saavutada, oskab hästi mööda sõita ja on stiililt väga agressiivne.”

Pikk karjäär on andnud võimaluse võistelda parimate Eesti tänaste kardisõitjate vastu.

 – Kes on üldse su lemmik Eesti võidusõitja?

“Eesti lemmik võidusõitja on Paul Aron. Ta on lemmik, kuna esiteks on ta juba vana sõber ja madalamates klassides sai temaga palju koos sõidetud. Tänaseks on ta jõudnud juba väga kaugele, muu hulgas tulnud ju Euroopa meistriks, mis on kardispordis ilmselt suuremgi saavutus kui maailmameistritiitel. Eesti võidusõitjatest jälgin seega teda kõige rohkem.”

 – Kui aga peaksime rääkima lemmikust võidusõitjast terves maailmas, siis kes see oleks?

“Otseselt mul lemmikut võidusõitjat maailmas ei olegi, aga F1-s hoian pöialt Verstappenile, kuna ta võiks lõpuks Hamiltonilt tiitli ära võtta ja enda esimese saada. Sarnaselt Rimmole on ka tema väga agressiivne ning midagi niisama lihtsalt ära ei anna. Seetõttu ta mulle meeldibki.”

 – Kui palju üldse võidusõitu jälgid väljaspool kardivõistlusi?

“Pean tunnistama, et ehkki jälgin F1-e ja elan Otile kaasa WRC-s, siis kõige enam hoian siiski silma peal kardispordi olulisematel võistlustel nagu WSK sarjad, Euroopa ja maailmameistrivõistlused.”

 – Su isa Reimo on loomulikult kõige olulisem inimene su kardikarjääri juures. Kui aga peaksid veel ühe persooni nimetama, kes sind edasi aidanud on, siis kes ta on?

“Selleks on mu vanaisa Rein, kuna ta vist ei ole ühtegi minu võistlust vahele jätnud Eestis, on isegi kohal, kui isa pole mõnikord saanud tulla. Alati jälgib ka sõite siis, kui olen välismaal sõitmas. Ta üritab alati motiveerida mind ja tunneb suurt huvi mu tulemuste kohta. Võib-olla ei avaldu see sõnades, kuid seesugune tugi on äärmiselt oluline ning aitab tublisti.”

Vanema venna Robini kardis istub noorem vend Rocco. Pealt vaatavad isa Reimo, õde Sandra ning vanaisa Rein.

 – Su võistlusnumber on 36, sama numbrit kannab ka su väikevenna Rocco kart. Kust see 36 üldse tuleb?

“Sellel numbril mingit ajalugu ei olegi, lihtsalt ilus number. Kuna number oli juba mul selline, siis sai nooremale vennale (Roccole) samuti pandud sama number.”

 – Aga kui täna saaksid numbri valida?


“Kui täna peaks numbrit uuesti valima, siis ma arvan, et ma valiksin… täpselt sama numbri! Kas ei tundu, et see on hea number?”

 – See number on absoluutselt parim!

“Just!”

 – Sõitsid aastaid tagasi Itaalias tehasetiimi ridades. Räägi palun, kuidas see võimalus tekkis ning kuidas elu tehasetiimis sees üldse käib?

Meil oli kogu aeg unistus minna sõitma WSK-d. Esialgu pidime sõitma Itaalias hoopis teist sarja, kuid erinevate sündumuste tagajärjel sattusime sõitma WSK Final CUP aastal 2016. Kuna seal oli lubatud kasutada ainult Itaalia homologeeringuga raame ja me sõitsime sel ajal HAASE raamiga, mis oli reeglite järgi liiga pikk, pidime tuttavalt laenama lühikese raami, milleks oli Lenzokart. Mootoriks jäi meie enda LKE ja tol hetkel veel sõitsime seal enda tiimi Gear Racingu alt.

Olerex EMV II etapi start Tabasalu kardirajal.

Tulemust sealt nii head ei tulnud, kuna lühikese raami jaoks olin ise liiga pikka kasvu, kuid võistluspäeva warm-up oli vihmaga ja seal olin ma kiireim! Ilmselt jäin neile silma ja saime neilt pakkumise sõita Lenzokart tehasetiimis. Võib öelda, et tegemist oli imelise ajaga minu kardisõitja karjääris.

Talvel juba läksimegi OK-Junior klassi sinna sõitma. Elu seal on nagu ikka: on palju sõitjaid, kõigil mitu raami, kes proovivad erinevaid seadeid, et hankida võimalikult palju infot iga üksiku raami kohta, väga palju tööd tehakse dataga ning koostöö on igapäeva töö lahutamatu osa, sest eesmärk on tiimi edasi aidata.”

 – Nägid tippkardisporti paljugi seestpoolt. Mida see sulle tagasi Eestis olles kaasa andis?


“Minust sai kindlasti parem sõitja, kuna võistlesin maailma parimate konkurentsis. Neis tingimustes õpib iga päevaga, mistõttu ongi ülioluline käia võimalusel väljas võistlemas ja eriti just suurtel tiitlivõistlustel. Sain palju kogemust ka sellega, et sain sõita väga mitmetel erinevatel radadel, kuid miski ei asenda konkurentsi ennast: üks hetk ei jää lihtsalt muud üle, kui tuleb hakata mõningaid asju teisiti tegema ning mõndasid tegevusi ümber hindama.”

Poodiumiintervjuud andmas legendaarsele Are Ellerile.

 – Lisaks klassi OK võistlejana nähakse sind Olerex Eesti kardispordi meistrivõistluste etappidel oma väikevenna mehaanikuna. Milliseid õpetussõnu sa talle annad?

“Kuna ta on veel väike, ütlen talle peamiselt, et ta gaasi põhja ikka paneks, pidurdaks hiljem ja jälgiks stardis foore. Telgi all õpetan talle trajektoori ning selles osas on ta täna juba väga hea. Hetkel vaja veel õige pisut julgust juurde saada, kuid see tuleb juba vanuse ja kogemusega.”

 – Kas ja millal saab Roccost kiirem kardisõitja kui sina?

“Ei tea, kas üldse saab, kuna tal on väga palju muid hobisi ka, kus ta tugev on. Loomulikult aga sooviksin, et ta saaks minust kiiremaks (naerab).”

Lisaks sõitmisele on Robin mehaanikuks ka väikevend Roccole.

 – Robin, mida kardispordiga tegelemine sulle üldse andnud on?

“Olen kõikides muudes asjades tänu spordile palju enesekindlam. Oskan tagasilöökidega paremini toime tulla ja saan aru, kuidas samm-sammult on võimalik jõuda tulemuseni. Nagu kardispordis ei juhtu kõik hoobilt, ei ole see nõnda ka mujal valdkondades. Tööd tuleb teha, mõnikord tekib sekka ka tagasilööke, kuid vaid eesmärgile kindlaks jäädes on võimalik saavutada tulemus.”

 – Mis on su lemmikrada Eestis? Miks just see?

“Mu lemmikrada Eestis on Aravete, kuna seal on palju eritüübilisi kurve ja rada on ise väga tehniline. Aravetele on palju möödasõidukohti ja tihti on viimane S-kurv saanud saatuslikuks isegi meistritiitlit silmas pidades. Aravetel pole aga ainult huvitav sõita, vaid ka sõite jälgida on väga põnev. Seega jah, Aravete on minu vaieldamatu lemmik.”

 – Kui saaksid unistada karjäärist, siis kas sinust saaks pigem F1- või WRC-sõitja?

“Minust saaks pigem F1-sõitja, kuna ralliga puudub mul igasugune kokkupuude ning ei oska seda seetõttu endaga kuidagi seostada.”

Poodiumikohta tähistamas tänavusel meistrivõistluste kolmandal etapil Põltsamaal.

 – Oled üksjagu võistelnud välisvõistlustel. Kuidas selle põhjal hindad Eesti kardisportlaste taset?

“Eestlaste tase on väga hea, kuna Eesti tipud on alati olnud välismaal väga kõrgetel kohtadel. Praegu on selgelt meie parim Markus Kajak, lähiajaloost aga Paul Aron, Jüri Vips, Marko Asmer, Kevin Korjus jt.”

 – Lõpetuseks: palju aastaid tagasi olid ise alustav kardisportlane ning nagu kõigil, on ka sinu karjääris olnud kindlasti tagasilööke. Mida sa oma kogemuse põhjal ütleksid julgustuseks alles oma sportlaskarjääri alguses olevatele kardisõitjatele/lapsevanematele?

“Tagasilööke tuleb alati ette, eriti alguses, kuna siis puudub kogemus. Kuid need on kokkuvõttes ainult kasuks ja annavad kogemust edaspidiseks. Mis tahes tagasilöögist tuleb õppida, halb emotsioon kiiresti unustada ja mõelda, et kuidas edasi paremini saaks. Viimased kolm võistlust on Gear Racing telgi all võistelnud tänavuse Talendid Rajale sarja kolme esimese etapi võitja Ramon Vlasenko, kelle pealt on võimalik hästi näha, kui raske alustamine tegelikult on. Kuna meil on aga aastatepikkune kogemus, siis oskame teda ja ta isa julgustada, et kunagi ei tohi alla anda.”