Eesti Kardispordi uudised

Nädala staar #13

Meie selle nädala staar on Karl-Markus Sei. Vaatamata oma noorusele on tal selja taga pikk ja edukas kardisportlase karjäär ning vaatamata omakorda sellele, et nii mitmedki spetsialistid hindavad teda suursoosikuks tänavusele KZ2-klassi Eesti meistritiitlile, vaatab Karl-Markus rohkem rallisõidu poole.

Ilmselt poleks saanud juhtuda seda, et Karl-Markusest poleks saanud võidusõitjat. Tema isa Ahti on tegelenud edukalt nii kardispordi kui rallisõiduga, onu Priit on aga paljukordne Eesti kardispordi meister ning aktiivne sportlane tänase päevani. Meie tänases vestluses nimetab Karl-Markus ära oma lemmikvõidusõitja, lemmiku võistlusraja ning oma kibedaima konkurendi läbi aegade.

Karl-Markuse KZ2-klassi etapivõit eelmise hooaja viimasel etapil Tabasalus tekitas kaasaelajate seas väikest viisi tormipuhangu – aastaid Sten Dorian Piirimägi poolt suveräänselt valitseda olnud võistlusklass nägi üle pika aja märke jõuvahekordade muutumisest. Koos kibedate noorte konkurentide Markus Kajaku ja Siim Leedmaaga esindab Karl-Markus Sei just seda uut jõudu, mis teeb sedavõrd põnevaks meie tänavuse hooaja – miski pole veel otsustatud, miski pole veel selge, kuni oma sõna on saanud sekka öedla meie selle nädala staar Karl-Markus Sei.

Head lugemist!

 – Karl-Markus, oled pärit tõelisest võidusõitjate perekonnast: sinu isa Ahti on tegelenud nii kardi- kui rallisõiduga, onu Priit on aga kuni viimaste aastateni olnud aktiivne kardisportlane. Ilmselt on tehnikasportlasi teie suguvõsas veelgi. On üpris loogiline, et kui igal võimalikul ajahetkel käib perekonnas jutt mootorispordist, siis kasvavad tehnikasportlased ka järeltulevatest põlvedest. Räägi palun meile enda lugu, et kuidas sa ikkagi kardispordi juurde jõudsid?

Ma sattusin raja äärde esimest korda oma onu Priidu võistluseid vaatama. Pärast seda pani mind mu isa Ahti esimest korda 5-aastaselt kardi rooli. Mäletan, et algul mulle väga ei meeldinud kardiga sõita, see võis olla ka tingitud sellest, et oma esimesel treeningul Põltsamaal käisin kardiga üle pea. Tagantjärgi on hea meenutada ja on natuke naljakas ka, et ma ei lubanud kiirabiautos isal emale helistada, sest kui ema sellest kuulnuks, võinuks mu kardiga sõitmised katki jääda. Kuid ma arvan, et mu isa nägi minus midagi ja ei lasknud mul kardiga sõitmist lõpetada. Praegusel hetkel ma olen talle väga tänulik, et ta mul noorena ei lasknud sellest loobuda. Ja loomulikult, et mul üldse selline võimalus on, et kardispordiga tegeleda.

 – Oled tänaseks kardispordis sees olnud üle 10 aasta. Paljude hinnangul näeme just praegu sind tegemas oma parimaid sõite: eelmise hooaja KZ2-klassi viimase etapi võit Tabasalus, tänavuse hooaja esimese etapi teine koht Raplast. Läinud laupäeval ei läinud Tabasalus küll kõige paremini: kukkusid pärast starti viimaseks ning pidid endale teed rajama, et ettepoole jõuda. Kiirusega ei näi sul seega probleeme olevat. Millise ennustuse teeksid eesoleva hooaja suhtes?

Ma pole küll päris kindel, et praegu just kõige magusamad kardispordi hetked on. Arvan, et need olid pigem siis, kui Rotax’i sarjas võistlesime Läti meistrivõistlustel ja Baltikumi meistrivõistlustel, kus mul õnnestus tulla 3-kordseks Läti meistriks ja 2-kordseks Balti meistriks. Selle aasta siht on mul kindlasti lõpetada esikolme seas ja praeguseks tundub see ka täiesti reaalne. Hetkel on küll KZ-klassi tase Eestis päris kõrge ja kõik sõitjad on suurte kogemustega, kuid sellegipoolest ma arvan, et kõigil on veel võimalus võita meistritiitel. 

 – Kui saaksid kasutada Eesti kardiradadest endale kõige meelepärasemaid elemente, siis milline see rada välja näeks?

Kõik rajad on omamoodi, aga just Aravetel on lahe sõita. Mulle meeldivad pigem tehnilised rajad, kuid näiteks Tabasalu mulle üldse tegelikult ei meeldi.

 – Selle vastuse põhjal võib öelda, et su lemmikrada peab olema Aravete. Miks just see?

Aravete rajal on omapärased looklevad ja hea nurga all kurvid. Hetkel tundub, et seal on asfaldisse pidurdusmaadel tekkinud sisse rööpad, mis mind natukene häirib. Sellest hoolimata on see suurepärane rada võidusõitmiseks, sest kõikides kurvides on võimalik möödasõite teha.

 – Osalesid eelmise hooaja lõpus koos Martin Leotootsiga esimest korda Saaremaa rallil. Teile mõlemale oli see esimeseks rallivõistluseks – sina roolis, Martin kaardilugeja kohal. Võistlus kujunes igati sündmusterohkeks ning keerasite oma ralliauto isegi korra üle katuse. Finišist jäi teil küll napilt puudu, kuid saite ilmselt küllaltki korraliku ülevaate, mida ühel rallil osalemine tähendab. Võrdle seda palun kardivõistlusega: kui palju need erinevad teineteisest?

Ralli treeningud algavad juba eelneval nädalal, kus me kohaneme autoga ja seadistame seda vastavalt ralli oludele. Ettevalmistus võistluste jaoks on kindlasti pikem rallil, paar päeva enne võistlust peab panema kirja piisavalt turvalise legendi, et üldse millegi põhjal oleks rallit võimalik sõita ja kilomeetreid koguda. Legend on vaja saada nii täpseks, et seda saaks usaldada ja siin on meil veel vaja Martiniga vaeva näha. Kardiga võrreldes on hetkel minu jaoks keerulisem ralli, kuna mul on minimaalne kogemus autoga – pole veel mingit mugavat tunnet rooli taga. Füüsilise poole pealt on kindlasti raskem kardiga sõitmine, mis on mulle andnud hea vormi autoga sõitmiseks. Pikk kardispordi kogemus on andnud mulle sihikindluse võidelda ja alati pingutada lõpuni, millest on kindlasti kasu nii rallisõidu kui kõige muu jaoks.

 – Ilmselt hindad rallisõitjaid pärast oma Saaremaa kogemust hulganisti rohkem?

Kindlasti, rallis on tegelikult nii paljusid väikseid detaile, millest ma ei teadnudki enne esimest rallit. Näiteks peab jõudma täpselt õigeks minutiks kontrollpunkti ja seal ajakaardi ära andma, esimene kord tekkis meil muidugi Martiniga sellega probleeme. Rallisõitja peab veel tundma oma tehnikat läbi ja lõhki, hetkel mul tehniline pool nii tugev ei ole.

 – Pikemaid plaane tegemata, siis kumba vaimusilmas eelistaksid: rallit või ringrada?

Kuigi ma olen saanud ühe korra Audru ringrajal TCR autoga sõita, mis tuli suhteliselt hästi välja ja mulle väga meeldis, siis eelistaksin ikkagi rallit. Iga katse on alati erinev, kunagi ei tea, mis ees võib oodata, ning see kõik on mentaalselt kindlasti rohkem kurnavam. Saab sadu kilomeetreid nädalavahetusel sõita, seega sõitmisest puudust ei teki.

 – Räägi palun, milliste spordialadega veel tegeled? On neist kuidagi abi olnud kardispordi tarvis või vastupidi?

Kuna kardisport on võtnud suure hulga minu ajast, siis pole olnud võimalust millegiga tõsiselt tegelema jääda. Võistluste jaoks kaalu hoidmist proovin reguleerida jooksmise ja söömisega. Talvisel ajal olen tegelenud ka võrkpalli ja poksiga – seal sain korralikult võhma treenida. See talv avanes mul võimalus võistelda isa krosskardiga ühel etapil jääraja meistrivõistlustel, mille ma üllatusena ka võitsin. 

 – Kui palju võidusõidust eemal olles võidusõitu jälgid?

Kui aega on, siis proovin ikka eestlastele kaasa elada. Kõige rohkem elan kaasa Paul Aronile, sest oleme temaga ise ka klassis Mini tugevad konkurendid olnud. Muidugi elan kaasa Eesti rallipoistele ja Jüri Vipsile. Jälgin ka hoolega F1-te.

 – Nimeta palun oma lemmikvõidusõitja läbi aegade?

Minu lemmikvõidusõitja läbi aegade on Kimi Räikkönen, ta on saanud hakkama nii vormeli kui ka WRC autoga. Hindan tema juures just seda, et ta suudab enda vormeli nii täpseks igal võistlusnädalavahetuseks teha ja anda tiimile kõiksugu infot uue tehnika kohta. Ehk lisaks sellele, et ta on suurepärane võidusõitja, on ta ka tubli auto arendaja.

 – Kui peaksid nimetama Eesti kardisportlase – peale sinu enda muidugi – kes tundub momendil olevat oma võimete tipus, siis kes see oleks?

Ma arvan, et hetkel on see kindlalt Markus Kajak. Ta on see aasta nii palju välismaal võistelnud ja kohalikest pole talle veel keegi vastu saanud.

 –  Kes on läbi aegade olnud sulle kibedaimaks konkurendiks? Miks just tema?

Kuna ma olen sõitnud nii Rotax klasse, kui ka CIK-FIA klasse, siis olen saanud sõita paljude erinevate võistlejatega. Algusaastatel oli suurimaks konkurendiks arvatavasti Rimmo Kadapik, koos sõitsime väiksemates klassides ja pidime tihti poodiumi astmeid jagama. Kõige meeldejäävamaks jääb mul aasta 2018, kui võitlesin M. Turieviga Nordicu sarjas viimase etapi viimase kurvini, kust väljusin mina hooaja võitjana. Sealt väljastati mulle juba kolmandat korda pilet Rotax Grand Finals võistlusele Brasiiliasse, mis möödus mul ka väga edukalt ja saavutasin 11. koha.

 – Kirjelda palun oma ideaalset nädalavahetust?

Muidugi on kuival rajal mugavam ja mõnusam sõita, aga mul pole midagi ka vihmasel rajal sõitmise vastu. Ideaalne nädalavahetus oleks selline, kui neljapäeval pärast koolitunde oleks kardi seaded juba paigas ja rohkem sellega tegelema ei peaks. Mulle jääks üle ainult sõitmise roll. Stardid võiksid ka õnnestuda.

 – Kas võime sind tänavu ka maailmameistrivõistlustel Kristianstadis rajal näha?

Tänaseks pole veel me otsust teinud, kas osaleme Kristianstadis. Vaatan hetkel sinna suunas, et minu maailmameistrivõistlus oleks see, kui saaksin see aasta Rally Estonia WRC-etapil osaleda, kuid kõik sõltub praegu sellest, kas ma saan autojuhiload selleks ajaks kätte või mitte. Siiamaani olen kahel rallil sõitnud eriloaga.

 – Kui saaksid ajaloost ükskõik millist võidusõiduautot vabalt valitud kohas proovida, siis mis oleks see auto ja kus test toimuks?

Ma valiksin selle sama sinise Subaru Impreza, millega mu isa rallit sõitis paar aastat. Sõita tahaks Alaküla katset õiget pidi. Huvitav oleks teada saada, kuidas toona sellise autoga sõita oli, kuidas see käitub, ja kui kaugele see hüppab.

 – Fakt, et oled nõnda kaua spordi juures olnud, tähendab ühest küljest seda, et naudid seda, mida teed. Kuid kindlasti on ka sinul olnud raskeid hetki, mil võis tekkida soov asi katki jätta. Kuidas keerulistest olukordadest üle oled saanud? Millist nõu annaksid siin just alustavatele võidusõitjatele/vanematele?

Kõige tähtsam on ikka sihikindlus ja tahtmine, ilma nendeta kuskile kindlasti ei jõua. Vanematele soovitan lihtsalt külma närvi, küll kunagi need tulemused ka tulevad. Tuleb lihtsalt kannatlik olla.

 – Karl-Markus, keda pead kõige olulisemateks inimesteks, kes on sind kõige enam abistanud jõudmaks siia, kus sa täna oled?

Kõige rohkem on abistanud mind mu vanemad, onu Priit ja Soome vanaema. Viimased 5 aastat on mu kardi eest hoolt kandnud ja alati võiduvõimelisena seda hoidnud mu mehaanik Indrek, kellele ma olen väga tänulik. Ei saa ka mainimata jätta enda tiimi TGT Racingut, kes on alati mulle abiks olnud. Ega mul peale isa palju toetajaid ei ole, aga nii mõnigi kord on naabrimehed õla alla pannud. Suured tänud neile kõigile!