Eesti Kardispordi uudised

Nädala staar #7

Rubriik “Nädala staar” on taaskord teie ees ning meil on hea meel tutvustada teile persooni, keda teavad vist kõik võidusõiduringkonnaga kursis olevad inimesed. Kui tavaliselt hoiame sissejuhtatust salapärasena, siis seekord ütleme otse välja, et meie külaliseks on Antti Rammo.

Vaatamata sellele, et Antti on hiline alustaja, on ta tänaseks ilmselt üks kogenumaid kardisõitjaid ning mitte ainult: aastaid on ta võistelnud ka vormelautodel ning teinud seda täpselt sama edukalt nagu kõiki asju oma elus. Otseloomulikult on tema auhinnalaual lugematutele Eesti meistrivõistluste etapivõitudele ka Eesti meistritiitel. 38-aastasena on ta mees oma parimates aastates ning osutab jätkuvalt vihast vastupanu kõigile KZ2-klassi tänastele noortele tegijatele.

Tänases loos räägib Antti muu hulgas, kes on tema suurimad mõjutajad, kuidas ta naljakal kombel kord Nigel Manselliga kokku sattus ning kuidas ta Eesti kardisporti laiemas vaates näeb. Muidugi ei jäta me ka küsimata, mis on Antti lemmikkardirada Eestis.

Nõnda kogenud võidusõitja sõnu juba tasub tähele panna. Seega mis muud kui head lugemist!

 – Antti, sa oled täna ilmselt kõige kogenum aktiivselt tegutsev kardisõitja. Vaevalt, et on kedagi, kes mäletaks aega, mil Antti Rammot polnud mõnel kardispordivõistlusel. Räägi palun, millal ja kuidas sa üldse kardispordiga alustasid?

Alustasin kardispordiga alles siis, kui olin 24-aastane, oma ülikooli viimasel aastal. Olin enne küll hobikarti proovinud, aga kindlasti mitte väga tõsiselt sellega tegelenud. Kui aga nägin raja kõrvalt võistluskarte, sain aru, et see on midagi, millest soovin rohkem teada saada.

Kui ma õigesti mäletan, nägin Põltsamaa raja ääres treeningul Tõnis Liigmanni oma isaga ning võistluskardi ja Tõnise kiirus jättis mulle sügava mulje. Kardispordi juurde meelitas mind suur armastus vormel ühe vastu. Uurisin toona põhjalikult, mis võiks olla see kõige õigem viis ringrajaspordiga alustamiseks. See oli aastal 2005, kui ostsin endale AGS Racingust esimese kardi. Selleks oli Rotax Max Senior CRG raamil.

Konkurendid Antti Rammo ja Sten Dorian Piirimägi


Oma esimesel treeningul Aravetel ja esimest korda esimesest kurvist välja kiirendades, tekkis minus korraks sügav kahtlus, kas ikka tegin õigesti: olin äkki liiga järsu nõlva valinud, mida mööda üles ronida. Kardispordiga alustades unistasin sellest, et suudaksin sõita sellisel kiirusel, et võistlustel ringiga teistele ette ei jää. See mõte, et lõpetan võistluse koos teistega samas pundis, hoolimata kohast, oli minu jaoks juba suur õnnestumine. Sellest, mis soovidega täna võistlustele lähen, ei osanud ma kindlasti unistadagi.

See tunne, et olen algaja ning tegelikult on mul selles spordis palju õppida, on siiani säilinud. Vaatan endiselt kardispordi tippe suure austusega, on suur privileeg nendega koos sõita, kui selleks võimalus on. Hoolimata aastatepikkusest sõitmisest tunnen, et rahvusvahelistel võistlustel osalemise kogemusi on mul meie tippudega võrdluses vähe.

 – Sarnaselt oma tulise KZ2 konkurendi Sten Dorian Piirimäega oled edukalt võistelnud ka vormelitel. Selgita palun, millised on peamised sõidutehnilised erinevused vormeli ja kardi vahel?

Esimene tunne on, et vormelis, ja ma räägin „aeglastest“ vormelitest nagu vormel Renault 2.0, toimub kõik justkui aegluubis. Pidurdus, kurvi keeramine, keskosa ja väljasõit kestavad võrdluses kardiga lausa terve igaviku. See omakorda annab võimaluse iga kurviosaga, sh pidurdusega, hakata palju üksikasjalikumalt tegelema. 

Sõidust tekkivate andmete põhine lähenemine sõidutehnika ning auto seadistuse parendamiseks saab suurte autodega sõites oluliselt tähtsamaks. Kuigi see on tänapäeval ka kardispordis aina olulisem. See omakorda tähendab, et võidusõitjana pead õppima autost ja enda tegevustest sõidu eri osades veel paremini aru saama. 

Arengu seisukohalt on kõige parem, kui meeskonnas on kiirem võidusõitja, kelle sõiduandmetest ja kogemusest õppida. Teine asi on kiirus. Kurvid küll tunduvad aeglasemad, aga kiirus on siiski oluliselt suurem. See omakorda tähendab minu meelest kahte asja: vead on kallid ning sõidustressi on rohkem kui kardiroolis. 

Väiksemate vormelitega on füüsiliselt kergem sõita kui kiire kardiga, aga vaimne pinge on suurem või vähemalt teistsugune. See ei ole aga kindlasti ebameeldiv, hoopis vastupidi. Aga eeldab uut sorti vaimse hoiakuga ära harjumist. Näiteks oleme kardispordis harjunud, et väike väljasõit rajalt ei tähenda seda, et sinu päev on läbi. Suurel ringrajal on sellise asja tõenäosus väljasõidu või isegi pealtnäha süütu spinni korral kordades suurem. Treeninguaega ja läbitavaid ringe on tuntavalt vähem. See kõik paneb sõitjale suurema vastutuse ning võidusõitjal tuleb osata palju vähemast treeninguajast rohkem kiirust ja stabiilsust kätte saada. 

Kardisport andestab selles tähenduses väga palju rohkem. Teisalt on jälle kardispordis konkurents oluliselt tihedam, mis omakorda teeb tippu jõudmise mingis mõttes raskemaks. Kokkuvõtteks ma ütleks, et kõik olulised sõidutehnikat puudutavad põhitõed on samad. Seda saan täna öelda tagantjärgi tarkusena, sest hakkasin vormelitega sõitma liiga vara (olin siis vaid neli aastat karti sõitnud). Samas ei ole ilmselt võidusõitjat, kes seda võimalust ei kasutaks, kui tal see tekib. Pealegi, õppisin need aastad sõitmise kohta ääretult palju. 

 – Võitsid meeldejäävalt eelmise hooaja avavõistluse Raplas. See oli üle mitme aasta sinu esimene etapivõit ning võin kinnitada, et ei rajal ega raja ääres polnud kedagi, kes poleks su võidu üle siiralt rõõmustanud. Isegi teisena lõpetanud Sten Dorian Piirimägi tundus sinu võidu üle head meelt tundvat! Öeldi, et olid hästi ettevalmistunud. Mida see kardisportlase jaoks päriselt tähendab?

Jah, see oli tõesti meeldejääv võistluspäev ning suuresti selle sama rõõmupuhangu tõttu, mis mind finaalijärgselt tabas. On hea tunda, et kõik need inimesed on minuga sõidus kaasas!

Ettevalmistuse koha pealt olen viimasel paaril aastal muutnud põhiliselt kahte asja. Esiteks, sõidan nüüd kardimeeskonna (TARK Racing) koosseisus, mitte iseseisvalt. See tähendab seda, et palju neid asju, mis mõjutavad kiirust, ei ole enam nii suures mahus minu vastutusel. Mul on kõik vajalik meeskonna poolt ette valmistatud, sh võistlustehnika. Ikka selleks, et saaksin õigel hetkel anda endast parima. Võidusõit on meeskonnatöö ja tunnen, et see muutus lõi tingimused arenguks.

Eelmise hooaja avaetapi võit Raplas.

Ja teiseks, meeskonnas viibimisega seonduvalt olen viimasel kolmel aastal talvel senisest rohkem sõidulaagrites osalenud. Pikk paus hooaja alguse ja lõpu vahel mõjutab kindlasti sõidukiirust, eriti just hooaja alguses. Tegelikult ei eksisteeri kardisportlaste jaoks kuudepikkust pausi, vaid kui soovid vormis olla ja pidevalt areneda, eeldab see ka pidevat sõitmist. 

Sõidutreeningud ei tähenda ainult sõiduoskuse lihvimist, vaid ka oma tehnika tundmaõppimist ja võimalust võrrelda ennast ning oma tehnikat teistega. See arendab ja teeb kiiremaks. 

Selles mõttes ei ole võrdluses mitmete teiste Eesti sõitjate ja kardimeeskondadega see midagi erilist, vaid on tavapärane talvine ettevalmistus. 

 – Kui peaksid nimetama oma lemmiku kardiraja Eestis, siis mis see oleks? Miks just see?

Aravete. Sellel rajal sõitsin ma esimest korda võistluskardiga. See tunne ei lähe mul kunagi meelest. 

Aravetel on mitmeid erilisi kohti, mis teevad sellest parima raja Eestis. Näiteks see, et Aravetel sõites on selline tunne, et oled teekonnal, st see ei ole pelgalt ringrada: läbid maastikku, mis sisaldab erinevaid elemente nagu tõusud, laskumised, rajakalded, lagedam ning metsaäärne osa. 

Aravete rada sisaldab suuri pidurdusi, aeglaseid ja kiireid kurve, kiiret suunavahetust ja mitmeid möödasõiduvõimalusi. Lahe on ka stardi-finiši sirge, mille kõrvalt pealvaatajad valli pealt karte ülevalt alla vaatavad: ka see loob erilise tunde võistlustel publikust mööda kihutades. 

Lisaks sellele on vihmasel Aravete rajal väga põnev sõita. Kokkuvõttes on Aravetel kõik elemendid, mis teevad sõidu nauditavaks, eriti KZ2 klassi kardiga.

 – Kui palju vaeva võidusõidule väljaspool võidusõitu kulutad?

Olen üsna suur F1 jälgija. Tõenäoliselt selle tõttu ei ole mul eriti aega ja energiat teisi võidusõiduklasse sarnase põhjalikkusega jälgida. Tõsi, hoian pilgu peal ka väiksematel vormeliklassidel ja kindlasti kardispordil, eriti kui Eesti võidusõitjad osalevad. 

Lapsena unistasin mootorrattaga võidusõitmisest, kuid see mõte „raviti“ minust üsna kiiresti välja ja seetõttu pole minust MotoGP jälgijat saanud. See spordiala tundub ilmselt samadel lapsepõlvest tulenevatel põhjustel ka täna liiga hirmus. 

Ralli mulle miskipärast väga huvitav ei tundu. Aga loomulikult tunnen huvi, kuidas meie sõitjatel, eriti Ott Tänakul, WRC etappidel läheb. Ringrajaspordis, eriti F1-s, on minu jaoks palju erilist, mida ma teistes autospordialades nii selgelt ei taju. 

Ringrada ja eriti üheistmeline võidusõiduauto (sh kart) on „puhastatud“ kõigest liigsest, mis takistab või ei ole seotud ideaalse ringi ja kiiruse saavutamisega. Lisaks vahetu võitlus teiste sõitjaga, kes on ju tegelikult samal ajal sama eesmärgi ja rajaosa peale väljas nagu ma isegi – see teeb ringrajasõidu minu jaoks põnevamaks kui ühegi teise spordiala. 

F1 viib kõik selle veel omakorda uuele tasemele, koondades tohutul hulgal teadmisi, tehnoloogiat ja võidusõitjate talenti. Kardisport võimaldab sellest omamoodi ise osa saada ning selle üle saab vaid rõõmustada. 

 – Antti, nimeta palun oma lemmikvõidusõitja.

Kindlasti on lemmikute valik seotud iga ühe isiklike mälestuste ja hoiakutega. Ma ütleks, et minu lemmik Eesti võidusõitja on Marko Asmer. Peamiselt seetõttu, et Marko ja tema abilised saavutasid tema võidusõitjakarjääri jooksul midagi enneolematut ja äärmiselt inspireerivat. 

See, et iga noor kardisportlane, kes Eestis oma võidusõitja karjääri alustab, võib õigusega unistada maailma parimate hulka jõudmisest, on kindlasti osaliselt Marko tegude ja tulemuste tõttu. Lisaks sellele on Marko Eesti võidusõitjate jaoks endiselt olemas. Tema kogemustest ja isikust on olnud võimalik õppida ja motivatsiooni ammutada. Loomulikult on teisigi sarnase suurusega Eesti sõitjaid, aga minu mälus on tema kõige esimene.

Rahvusvaheliselt on pikalt minu lemmikuks olnud Michael Schumacher, kuigi tema F1 karjääri algusaastatel ei olnud ma just tema suurim fänn. Pigem meeldis mulle toona Nigel Mansell, kes võitles nagu lõvi. Lahe seik sellega seoses on, et oma esimeses välismaa karditrennis, kohtusin ma raja ääres temaga. 

 – Ilmselt oli ta seal oma poegade Leo ja Gregiga, kes on samuti võidusõitjad…

Jah, täpselt nii. Läksin küsisin ka kohe autogrammi, mille ta kirjutas paberilehele, kuhu olin trükkinud kõik Eesti kardiradade profiilid. See on mul veel senini alles. 

Mis puudutab parimaid võidusõitjaid, nagu Schumacher, siis väga tihti selgub alles tagantjärgi, et tegemist oli sportlastega, kes mitmes mõttes oma eeskujuga kehtestas uued reeglid sellele, mida üks võidusõitja peab tegema, et saavutada uuel tasemel kiirus ja stabiilsus. 

On teatud isikud, kes annavad spordile uue tähenduse ja innustavad uusi ning olemasolevaid sportlasi tegema asju teisiti kui seni on tehtud. Ideaalis soovin eeskuju võtta erinevate sõitjate tugevustest: võitluslikkus, kiirus, stabiilsus, seadistamisoskus, aga ka suhtumine ja muud vaimsed tugevused.

 – Kes võiks olla läbi aegade parim võidusõitja ja miks just tema?

Ma arvan, et see on mõnevõrra ebaõiglane küsimus, sest eeldab teadmisi, mida peaaegu kellelgi ei ole. Ilmselt on lihtsam välja tuua võidusõitjaid, kes teatud perioodil olid parimad või on spordis saavutanud rohkem kui teised. 

Võidusõit koosneb nii paljudest koostisosadest, et kedagi konkreetset esile tõsta ei tundu õiglane. Ilmselgeid kandidaate tulemuste võtmes on kindlasti mitu, nt Juan Manuel Fangio, Jim Clark, Jackie Stewart, Niki Lauda, Alain Prost, Ayrton Senna, Michael Schumacher, Fernando Alsonso, Sebastian Vettel ja kindlasti Lewis Hamilton. 

Samas ei saa keegi päris kindlalt öelda, et sarnastes tingimustes ei oleks mõni teine sõitja sama palju või veel rohkem saavutanud. Kas hinnata puhast kiirust ajasõiduringil, maailmameistritiitlite arvu, kogutud kilomeetreid tippkonkurentsis, kõike kokku või hoopis midagi muud? 

Hiljutine põhjalik artikkel autosport.com veebilehel valis kõigi aegade parimaks Jackie Stewarti näiteks. Selle väljaandja kollektiiv valdab kindlasti kordades rohkem andmeid ja teadmisi kui mina. 

Kui aga rääkida isiklikest eelistustest ja võidusõitja isikuomadustest, siis lisaks juba jutuks olnud tugevustele, hindan kõrgelt võidusõitjat, kes teadvustab maailma ka väljapool sporti. Võidusõit on küll ilmatumalt äge ja kindlasti üks lahedamaid vaba aja veetmise vorme, aga ikkagi ennekõike meelelahutus. See tähendab, et selles isikus võiks olla midagi, mis ületab selle konkreetse spordiala piire ja tema saavutused ning isik mõjutavad positiivselt ka teiste inimeste elusid.

 – Antti, aa oled mees oma parimates aastates. Kõik me aga teame hirmulugusid KZ2-kardi füüsilisest nõudlikkusest ning seda, et isegi F1-sõitjad hoiavad end võistluste vahelisel ajal nende abil vormis. Viimati treeniseid Itaalias isegi külg-külje kõrval Alpha Tauri F1-sõitja Yuki Tsunodaga. Sinu tänased konkurendid on kohati põlvkonna jagu nooremad, vaatamata sellele püsid esikohakonkurentsis. Kirjelda palun, mida tähendab jätkuvalt konkurentsis püsimine?

Ma usun, et iga inimese parimad aastad on suuresti igaühe enda teha ja defineerida. Füüsiliselt ma ei taju vahet sellel, kas olen 38 või 25. Ilmselt kardisõit ja selleks ettevalmistamine hoiab vormis. Minuvanuseid ja vanemaid kiireid sõitjaid on kardispordi tipus mitmeid. Pealegi, ringrajal võisteldes ei huvita kedagi kui vana sa oled, tähtis on see, kui kiire oled ja kui hästi võidu sõidad.

Konkurents on kiireimas KZ2-klassis äärmiselt tihe.

Teadmiste-kogemuste osas tunnen, et suurim arenguvõimalus minu jaoks on sõita koos kiirete sõitjatega ning lisaks Eesti sõitudele võistelda rahvusvahelistel hea tasemega võistlustel. Sellest viimasest on minu senise kardispordi karjääri jooksul kõige rohkem puudu olnud. See on koht, kus sõltumata minu vanusest, on ikkagi õppida veel palju. Konkurentsis püsimiseks on vaja kahte asja: esiteks soovi konkurentsis püsida, ja teiseks võimalusi selle nimel töötamiseks. Soovin muidugi, et aega treenimiseks ning võistlemiseks oleks veelgi rohkem. 

Konkurentsis püsimise üks põhitõdesid on kindlasti ka see, et ei maksa oodata, et vähema vaevaga (või ajakuluga) kui sinu konkurendid jõuad samale või paremale tasemele. Mistõttu on konkurentsis püsimiseks alati ka see võluvõti, et vaadata, mida on teinud need, kelle tasemele sa jõuda soovid. 

 – Palun nimeta oma sportlaskarjääri kõige enam mõjutanud inimesed.

Neid inimesi on heas mõttes liiga palju. Et suudaksin nende vastu südames õiglane olla, peaksin neid kõiki nimetama ja seda asjakohaselt põhjendama. Kardan, et see vastus läheb liiga pikaks. Mina tean ja nad teavad ise, keda mõtlen. Kõik, kes on olnud mu sõbrad sellel teekonnal, heast südamest mulle teed näidanud, kaaslaseks olnud ning kellega on palju nalja saanud. Osad neist inimestest on aktiivsest kardielust taandunud, teistega müttame endiselt vahvalt edasi.

Kui kedagi esile tuua, siis oma perekonna, kes mind on selle kõige juures toetanud, tänu kellele saan ma näpistada arvestatava hulga aega, et minna kardirajale tegema seda, mis mulle nii väga meeldib. 

 – Fakt, et oled nõnda kaua spordi juures olnud, tähendab ühest küljest seda, et naudid seda, mida teed. Kuid kindlasti on ka sinul olnud raskeid hetki, mil võis tekkida soov asi katki jätta. Kuidas keerulistest olukordadest üle oled saanud? Millist nõu annaksid just alustavatele võidusõitjatele/vanematele?

Jah, hetki, mil mõtled pooleli jätta või on tunne, et ei jaksa enam, on olnud mitmeid. Olen kohati – ning usun, et see on üks suurimaid ühisosi teiste sõitjatega – üsna tundlik oma ebaedu ja ka edu suhtes. Me paneme kõik mängu, et läheks hästi ja oleme rajal selleks, et võita. Väga tihti ei jää pärast finišit peaaegu mingitki vaimujõudu alles – kõik on läinud võitlusesse ja pingutusse, et saavutada parim võimalik tulemus. 

Isegi harilikul treeningpäeval võib tabada end mõtlemast, et milleks siin pingutada ja anda endast kõik, kui see soovitud tulemusi ei too. Aga ma ei tea, et häid otsuseid võiks pelgalt hetkeemotsiooni ajel teha. Vähemalt nii ajutise emotsiooni ajel, kui oma vahetus tulemuses pettumine. Minu puhul läheb see mööda maksimaalselt ühe päeva jooksul, enamasti kiireminigi. Minu parim nõu oleks kõigepealt maha rahuneda, lihtsalt oodata kuni pea selgeks saab. 

Kogenud võidusõitjana teab Antti hästi, kuidas rasketest hetkedest üle saada.

Olla pettunud ja endast väljas on mõistetav ja loomulik tunne. Järgmine samm on see, et kui arengus on sein ees, siis tuleb midagi muuta, proovida avada endale samast asjast uus vaatenurk. Selleks võib olla erinevaid viise: kutsuda kedagi appi, kes annab nõu või juhendab, treenida rohkem, sõita teistel radadel, proovida uusi võistlusi ja teistsugust konkurentsi, teha rohkem üldfüüsilist trenni, puhata, koguda iseseisvalt uusi teadmisi vms. 

Võimalusi oma olukorda muuta ja samal ajal teha seda, mis sulle meeldib, on alati. Ma usun, et ka sellistest muredest rääkimine kogenumate kardisportlastega on mõistlik. Inimene, keda usaldad, saab kindlasti abiks olla. Samas ei maksa unistada võluvitsast, mis tuleb ja kõik nõrkused lahendab. See on küll juba klišee, aga suurimates kaotustes peitub suurim potentsiaal arenguks.

 – Oled aastaid kuulnud Eesti Kardiliidu juhatusse ning olnud seega kaasategev mitmete oluliste otsuste juures. Üheks selleks on suund täielikult CIK-FIA klassidele üleminekuks, mis võis esialgu olla mõneti valulik, kuid on on tänaseks end igati õigustanud ning väga edukaks osutunud: meie sportlased on otseveolistes OK-klassides ning KZ2-s suurtel tiitlivõistlustel esirinnas jne. Palun selgita, kuidas sina antud olukorda pikas vaates näed.

Ma olen endiselt seda meelt, et Eesti kardisport peab meie sportlastele pakkuma maksimaalseid võimalusi Euroopa ja maailma kardispordi tippu pürgimiseks. CIK-FIA klasside selge ja tugev esindatus Eesti kardispordis on selleks ainuõige lähenemine ning kinnituseks, et oleme täisväärtuslik osa suurest kardispordist. 

Soovime ju võrrelda end parimatega, sest ainult nii on tagatud piisav konkurents, mis loob tingimused sõitjate ja meeskodade arenguks. Samal ajal on äärmiselt oluline selliste otsuste järjekindlus. Usun, et praegune EKL-i juhatus suudab seda nägemust väga edukalt ellu viia.

 – Millisena hindad Eesti kardispordi taset täna?

Ühest küljest on kardispordi taseme näitajaks meie sõitjate tulemused rahvusvahelistel kõrge tasemega võistlustel. Viimastel aastatel on selles osas palju, mille üle uhkust tunda ning see omakorda viitab Eesti kardispordi heale tasemele. 

Eesti kardispordi tase aga ei sõltu vaid sellest, kui hästi läheb konkreetsetel sportlastel välismaal. See on taas seotud sellega, mis kardiklassides Eestis sõidetakse; kui paljudel radadel ja millisel tasemel on korraldatud võistlused; millised võimalused on kardispordiga alustamiseks ja kui hästi end kardiklubid ja võidusõitjad siin tunnevad. 

Üldjoontes hindan ma neile küsimustele vastates kardispordi taset Eestis samuti heaks. Selle taseme hoidmine ja arendamine sõltub lisaks EKL-ile ja pikaajalistele traditsioonidele ka konkreetsetest isikutest ning meie kardiklubidest. 

Kui peaksin valima ühe valdkonna, mis kindlasti vajab pidevat tähelepanu ning kus mõnel meie ringrajal on arenguruumi, siis oleks selleks rajaohutus. Soovin, et rajaohutust parendamist vajavate radade haldajad koostöös võidusõitjatega aktiivsemalt rajaohutusega seotud küsimusi lahendaksid. Samas tean väga hästi, et EKL-i tänane juhatus on neis küsimustes pädev ja peab sõitjate ohutust prioriteediks.

 – Tänavune hooaeg KZ2-s tuleb ilmselt konkurentsitihedaim läbi aegade. Lisaks tuntud ässadele nagu Piirimägi, Jakob Mattias Oja, Kaspar Kallasmaa, Georg Kõss jt liituvad klassiga nooremad staarid eesotsas Siim Leedmaa, Markus Kajaku ja Ken Oskar Algrega. Millised on sinu ootused uuele hooajale?

Jah, tõepoolest, on mida oodata. KZ2 rivi on sellel aastal väga esinduslik. Minu ootus endale on olla parem võidusõitja kui eelmistel hooaegadel. See peaks väljenduma selles, et Eestis suudan konkureerida parimatega. Kavatsen sellel hooajal võistelda vähemalt mõnel korral suurematel võistlustel välismaal, eesmärgiga sõitjana areneda ning võrrelda end Euroopa parimate KZ2 sõitjatega. Loodan, et sellest tuleb hooaeg, mida tasub meenutada.