Eesti Kardispordi uudised

Nädala staar #6

Tere tulemast tagasi pärast väikest vaheaega – alustab rubriik “Nädala staar”! Nagu ikka võtame vaatluse alla mõne Eesti kardispordi jaoks märkimisväärse persooni. Siiani oleme läbi käinud kõik valitsevad Eesti meistrid, kuid kardisport ei koosne ju vaid sõitjatest: meie seas on hulganisti põnevaid persoone, kelle roll Eesti kardispordi arengus on olnud tähelepanuväärne.

Meie tänane külaline on kardisporti näinud nii siit- kui sealtpoolt. Tegemist on omaaegse tippsõitjaga, kes pärast medaliterohke sportlaskarjääri lõppemist on võitnud tiitleid ka juhendaja rollis. Tänasel päeval on meie nädala staari kardispordiga seotud tegevus Eesti meistrivõistluste tehnilise komisjoni juhtimine. Ja kui kellelgi tekkiski küsimusi, siis täiesti asjatult, sest muidugi ei saa see olla keegi muu kui Rainer Kallas. 

Rainer on kardispordiga olnud seotud enam kui 50 aastat ning tulnud oma sportlaskarjääri jooksul mitmekordseks Eesti ja NLiidu meistriks. Pole üleliigne öelda, et see mees teab kardispordist palju. Ei või kindel olla, aga võib-olla isegi päris kõike.

Rainer Kallas võistlemas.

Oma vestluses vaatab Rainer tagasi oma sportlastee algusaegadele, poja Ranno imelisele teekonnale ning mõtiskleb kardispordi arengusuundade üle. Lisaks annab Rainer aimduse, milline nägi kardisport välja aegadel, kui kõike polnud võimalik poest osta ning enamus võistlustehnikat tuli ehitada ise.

Üks on aga kindel: pärast selle põgusa intervjuu lugemist ja järgmine kord Rainerit talle armsas tehnilises kontrollis kohates näeme me kõik teda juba pisut teises valguses.

Head lugemist!

Rainer, suur tänu sulle, et leidsid aega vestelda. Oled kardispordi juures olnud aktiivselt tegev olnud enam kui 50 aastat. Räägi palun, kuidas sa üldse jõudsid kardispordi juurde? Noorte Tehnikute Maja pidi ilmselt olema see koht. Millises toonases võistlusklassis alustasid ja kui vanalt?

Kardispordi juurde jõudsin ma septembris 1970, kui ma olin saanud kaksteist aastat vanaks. Nooremaid kui kaksteist, sellel ajal kardisporti ei lubatud. Karte nägin esimest korda Tallinna Pioneeride Palees Ujula tänaval (praegu Aia tänav) 1969 aasta sügisel, kui läksin Pioneeride Paleesse käsitööringi. Siis oli asi selge, et kui saan kaksteist, tulen kardiringi. 1970-1971 toimus teooria ja õppesõit Harri Neemelaiu (mentor ja klubi juhataja, raamatu “Kardispordi ABC” autor) juhendamisel. Harri Neemelaid oli väga hea organisaator ja laialdaste sidemetga administraator, ja muidugi ka kardispordialaste trükiste toimetaja.

Õppesõit toimus Pioneeride Palee ja praeguse Kalev SPA vahelisel asfalteeritud korvpalliplatsil kaheistmelisel õppekardil, mille tagaistmel istus Harri Neemelaid. Hiljem sõitsime ka kõrval oleva Ohvitseride Maja pargiteedel. Hiljem, kui olid juba päris kardiga trennid, siis kihutasime ka ümber praeguse Kalev SPA ujula. 

Mootorid ja tehnika olid juba varem minu hobid. Umbes 8-9-aastaselt, kui ma olin suvisel koolivaheajal maal Häädemeeste kandis, panin vanaonu aidas vedelevatest vanadest sääreväristaja mootori osadest kokku töötava mootori ja paigaldasin selle oma Ereliukase jalgratta külge. Sellega sain kihutada umbes nädalapäevad mööda külateid, kui suguvõsa konsiilium otsustas minu sääreväristaja konfiskeerida (nende arvates minu ohutuse huvides). Sügisel Tallinnas ehitasin aga kohe uue. 

Ilmselt aastal 1970 moodustati Noorte Tehnikute Keskmaja ja Harri Neemelaid oli ka seal ringijuhendaja. Järgmisel aastal viis ta mitmed õpilased Pioneeride Paleest endaga sinna kaasa. NTK all hakkasin võistlema 1972. aastast. Sellel ajal oli Pioneeride Palee kõige kuulsam noorteklassi võidusõitja Toomas Napa (XX sajandi Eesti parim autosportlane), kes oli Väino Allipere grupis. 

Kuidas spordis edasi liikusid, millistes klassides sõitsid ja kuidas tulemused tulema hakkasid? Oled ju mitmekordne Eesti meister ja NLiidu meister.

Alustasin võistlemist klassis Pioneer, see oli 50 ccm ja tehniliselt suhteliselt vaba. Algul oli mul mootoriks 2-käiguline Š 58, konkurentidel olid 3-käigulised Jawad või 4- kuni 6-käigulised Serpuhhovi eksperimentaalmootorid. Ka Saksa DV 3- ja 4-käigulised Simpsonid. Selle mootoriga ma siiski kaugele ei jõudnud. Konkurentideks olid vändralased Mati Kivi ja Aivar Tammepõld ning Pioneeride Paleest Indrek Vanaselja. Kuna Tehnikute Majas mulle Simsonit või Serpuhhovi anda polnud, siis Pioneer-klassis poodiumile ma palju ei jõudnud. 

Tänu toonasele riigikorrale saime riigi kulul võistelda üle terve Nõukogude Liidu väga paljudes kohtades. 1973. a aastal toimusid NLiidu meistrivõistlused Kurskis, mis oli mulle esimene nii kauge võistluspaik. Kui 1975. a aastal võistlesin juba noorte 125 ccm Sojuznõi klassis, tuli võit kohe Pärnus hooaja avavõistlusel. Sellel aastal tulin esimest korda ka ENSV meistriks. 

Sojuznõi 125 oli suhteliselt piiratud tehniliste tingimustega klass ja tänu sellele oli ka võrdsus suurem. Selles klassis olid konkurentideks ikka Indrek Vanaselja ja Mati Kivi. 1978. a toimusid NLiidu meistrivõistlused jälle Kurskis ja seal saavutas Eesti NSV võistkond esimese koha. Võistkonna tulemustesse läksid kirja minu Sojuznõi klassi ja Aadu Krooni C2 klassi kolmandad kohad.

Kaks NLiidu hõbemedalit oleksid olnud kuldsed, kui oleksin 1980. a aastal Kirgiisias Karabaltas lükanud oma kardi üle finišijoone. Nimelt jooksis minu kardi mootor umbes 100 meetrit enne finišit kokku. Siis oli lükkamine lubatud. 

Teine medal oleks olnud kuldne 1982. a aastal Riias, kui klassis B (125 ccm otseveolised) oleksin võistelnud oma nelja ratta piduritega kardil. Indrek Vanaselja pakkus mulle selleks võistluseks Soome päritolu raami FINDAP, mis oli paraku ainult tagaratta piduritega. Kuid vene “tahmarehvidega” olid pidurdusmaad väga pikad, mis nullisid minu võimaluse tulla kullale. 

Sellel võistlusel sõitsin isetehtud vesijahutusega otseveolise mootoriga. Kõik osavõtjad vaatasid seda kui ilmaimet. Julgen arvata, et see võis olla maailmas esimene vesijahutusega otseveoline kardimootor. NLiidu meistriks tulin 1983. a aastal Riias klassis Sojuznõi, kus oli väga tihe konkurents Aleksander Käo ja koondisesiseselt Ivar Veerusega.

Sinu abikaasa Merle isa oli kardispordi algusaastate, kuuekümnendate edukaim kardisõitja, Nõukogude Liidu meister Väino Allipere, kelle nimelist mälestusvõistlust korraldatakse ju tänase päevani.

Väino Alliperega kohtusin ma esmakordselt 1973. a sügisel juba Noorte Tehnikute Majas Hiiul, kui ta tõi oma tütre ka NTK alla võistlema.

Merle oli ka algul Tallinna Pioneeride ja Koolinoorte Palees alustanud. 1974. a hooaja jooksul kohtusin Väino Alliperega tihti võistluste eelsel ettevalmistustel meie Hiiu töökojas. Väino Allipere lahkus meie hulgast juba 1974. a sügisel.

Merle Kallas oma isa Väino Allipere nimelise rändkarikaga, mis traditsiooniliselt antakse välja Eesti meistrivõistluste Põltsamaal toimuval etapil parimale meeskonnale.

Abikaasa Merle oli samuti edukas kardisõitja. Kas olete ka koos võistelnud? Ei tohiks seda küll küsida, kuid kumb teist kahest parem kardisõitja oli?

Koos me võistelnud ei ole. Pärast isa surma võistles Merle taas Pioneeride Palee all. Täiskasvanute klassis andsin Merlele võistlemiseks oma kardi. Kuna mul oli kaks võistlusmasinat – üks Sojuz-klassi kart ja teine C2-klassi kart – siis nendel võistlustel, kus ma ei pidanud sõitma klassis Sojuz, sõitis selle kardiga Merle.

Nagu tänagi, olid paljud võistlejad ka toona ärritunud, kui said naisvõistleja käest pähe. Sealhulgas üle Nõukogude liidu kuulus Leningradi kardisõitja Anatoli Ivanov, kes käis aastaid Juuru võistlustel peaauhinda – elusat põrsast – jahtimas. Noored said auhinnaks muuseas kalkuni.

Samuti on Merle võitnud Vändra Karu nimelise võistluse meeste seas, Sojuz-klassis. Kui kart on hästi ettevalmistatud ja mootor kiire, siis pole kuigi raske võitjaks tulla, ainult keskenduda olukorrale rajal ja reageerida vastavalt, ütles Merle. Stardireaktsioon oli Merlel väga hea, aga julgen arvata, et eks minulgi olid omad tugevad küljed.

Sa polnud mitte ainult oskuslik võidusõitja, vaid ka väga hea tehnilise taibuga. Kui vanalt hakkasid ise mootoreid tegema, ette valmistama?

Kui ma ise võistlesin veel 50 ccm klassis Pioneer, lubas Harri Neemelaid mul vanemate poiste 125 ccm mootoreid kokku panna, sest ma olin selles vallas osav. Sellel ajal oli muidugi kõige tähtsam “püti sarossimine” ehk silindri kanalite ja avade töötlemine. Aastal 1975 oli minu “püti sarossija” Juhan Sieber, kes ka ise kuuekümnendatel võistelnud oli.

Aasta hiljem pakkus mulle abi Eesti kardiajaloo kõige kuulsam tegija Udo Simmer, kelle tehtud silindritega on saavutatud ehk üle kümne NLiidu medali, sh minu medalid. Udo Simmeri parim õpilane on Hanno Rajamets (tänane Vihur Team tiimipealik), kes alustas NTK-s, kui mina olin seal ringijuhendaja.

Rainer Kallas tööl tehnilise komisjoni esimehena. Rohked kogemused ja suurepärane tehniline taip on selles töös esmatähtsad.

Hiiu töökojas oli olemas treipink. See võimaldas tollel ajal paljusid asju ise teha. Materjali probleemi ei olnud, vastavalt olustikule oli saada titaani, magneesiumi,  spets teraseid jne. Näiteks Sojuz-klassi mootor pidi väljast välja nägema nagu Minsk 125. Kuid silindri hülss, keps, kolb, kolvirõngas, väntvõll, käigukasti hammasrattad ja sidur olid vabad ja seega siis ka isetehtud. Ainult karteri pooled ja kuullaagrid olid tehasetoodang, karterit võis keevitada. Olen ise teinud treipingis kepsu, treinud kolbi ja väntvõlli pooli. Esmane termika tehti kas TARK-is või Narvas Baltijetsis. Lihvimistööd tehti Norma tsehhis ja täpsed siselihvimised Tallinna Elektrotehnika tehase Uurimisinstituudis Pirita teel. Kuid korra kinnijooksnud kepsu sai korda teha seda ise karastades ja üle hoonides. Kolvi toorikute valuga tegeles Fred Kesa.

Kirjelda palun toonast olustikku: millised olid kardispordi võlud ja valud sinu jaoks?

Kui ma olin oma võistlejakarjääri lõpetanud, sain aru, et olin olnud suht vaeses ja väheste võimalustega klubis. Kuid siiski tänan Harri Neemelaidu, sest ta tegi kõik, mis oli tema võimuses.

Tolle aja kõige kuulsamaks klubiks oli Norma, kuhu Indrek Vanaselja koos Aleksander Käoga osa Pioneeride Palee meeskonnast üle viis – Ülar Jeblakov, Jaan Jürgens, tiimi kutsuti ka Margo Kõlar. Samal ajal oli tugev tegija ka Desintegraatori toel Hobujaama tänaval vormeleid ja karte tootev TARK, kus võistlesid sellised sõitjad nagu Ott Vanaselja ja Urmas Põld.

Oled lapsevanemana, Ranno isana, tulnud kaheksa aastat järjest Eesti meistriks, mis on täiesti fenomenaalne saavutus. Kuidas see sai olla võimalik, mis oli selle edu taga?

Kuna igal suvel toimus Väino Allipere mälestusvõistlus, siis olime alati koos Merle ema ja perega võistlust avamas ja Merle ema andis üle võitjatele auhinnad. Muidugi oli ka Ranno meiega kaasas ja eks ta selle pisiku sai. Minul oli mingiks hetkeks juba peaaegu et kümneaastane paus kardispordist ning juhtusin külastama auto- ja tehnikanäitust Motorex, kus olid eksponentide hulgas mulle varasemast tuttavad kardispordi tegijad. Seal tegingi diili kasutatud CRG kardi ostmiseks.

Tiimiks valisin Apex Racingu, sellel hetkel parima, et vältida endale osaks saanud viga ehk võistlemist keskpärases klubis. Esimene hooaeg läks Rannol õppimise tähe all, kuid esimene võit tuli Pärnus Sauga autoringrajal siiski ära.

Edu pandiks oli see, et oskasin kardi ettevalmistuses kõike ise teha. 1996. a aastaks oli kõik läinud juba tootjate kätte – lihtsalt osta ja sõida. Konkurendid pidid suures osas teenuse sisse ostma. Ranno kõige suuremad konkurendid oli Micro-klassis Madis Laiv, Dmitri Janis, Karl Kruusmägi, hiljem Raketis ka Henrik Pakosta, Taavi Toobal, Jegor Popov ja Anton Pankratov.

Lisaks Eesti tiitlitele on Ranno tulnud ka 4-kordseks Balti meistriks, NEZ sarjas kolmandaks ja tipuks oli muidugi Rotax Juniori Euroopa karikavõit 2003. a Austrias A1 Speedworld´i rajal.

Omakorda on Ranno õpilane – Paul Aron – tulnud OK-Junioris Euroopa meistriks, mis on siiani Eesti kardispordi tippsaavutuseks. Kui palju on tänane kardisport muutunud võrreldes selle ajaga kui te Rannoga sõitsite?

Kardisport on muutunud muidugi kallimaks ja spetsialiseerunud rohkem suurte tiimide keskseks. Ilma kogenud rahvusvahelisse tiimi kuulumata täna enam tulemust ei tule.

Rannoga sõitmise aega jääb üks paljuräägitud legend, et teie süül läks üks Riia hotelli pankrotti. Väidetavalt tegid öösel hotellitoas Raketi mootorit ja kuna karpas oli tilk bensu sees, siis läks mootor öösel hotellis käima, ilma summutita. Peale seda ei lastud väidetavalt paar aastat eestlasi sinna ning lõpuks läks hotell pankrotti. Hotell asus Riiga sisse sõites praeguse Depo poe vastas üle magistraali. Kuidas see lugu ikkagi täpsemalt oli?

Seda ma kuulen esimest korda, kuid ma ei ole üldse vastu sellisele kuulsusele. Hotell Riiga sissesõidu juures oli Bergi hotell, kus me tõesti NLiidu ajal ööbisime. Ja ka esimestel aastatel ööbisime ka Rannoga koos seal, kuid pankrotti läks ta ilmselt siiski mingitel muudel põhjusel. Mina ise tean teist varianti: Aadu Kroon remontis hotellis C2 ehk CZ mootorit ja tegi tõesti ka proovikäivituse ilma summutajata, kuid see oli vist ikak kuskil Venemaal ja ma ei usu, et selle tõttu hotell nüüd päris pankrotti läks…

Heakene küll, oli kuidas oli, vahva seik sellegipoolest. Rainer, oled olnud pikalt Eesti meistrivõistluste tehnilise komisjoni esimees, mis on tehnikaspordialal väga oluline ja vastutusrikas amet.

Jah, minu tööks on võistluste käigus kontrollida erinevate võistlusklasside kartide vastavust kehtestatud reeglitele. Eks ikka juhtub, et kellelegi on ohutusnõuded või ka muud reeglid uudiseks. Selliseid osalejaid on muidugi alati olnud. Mõnede, eeskätt uute võistlejate taustajõud arvavad, et konkurendid ei järgi reegleid ja käivad vihjamas. Võimaluse korral proovin nende arvamuse kummutada, aga päris kõike ei jaksa ka selgitada.

Tehnilise komisjoni esimehena on Rainer töötanud aastaid. Sellele on eelnenud väga edukas sportlas- ja treenerikarjäär.

Eesti on väike riik ja liiga palju kardi- ja mootorispetsialiste ei saagi meil olla. Kes aga tunneb, et soovib tehnilise kontrolli töös osaleda, andku endast Eesti Kardiliidule teada. Suurema meeskonnaga jõuaksime kontrollida senisest põhjalikumalt kõiki võistlusklasse.

Sind tuntakse väga rahuliku ja asjaliku inimesena. Kuid siiski, kas vahest veidi ärritab ka, kui  inimesed käivad sulle selgitamas, kuidas “need kardiasjad ikka käivad”? Kõigele vaatamata oled sina selles spordis vaat et igas ametis olnud enam kui 50 a jagu.

Eks uutele tulijatele tuleb ikka ja jälle asju selgitada, see käib ameti juurde.

Kuida sulle tundub: kas Eesti kardisport liigub õiges suunas?

Ma arvan, et Eesti Kardiliit on teinud õige otsuse CIK-FIA klasside suunas liikumiseks. Kui monoklasside puhul arvati, et kulud on võimalikult minimaalsed, siis harilikult kipub just piiratud tehniliste võimaluste piires olema tipptehnika kordades kallim.

Üheksakümmnendatel müüdi Soomes ja Rootsis Raket klassi mootoreid põlvest põlve ja kümnekordse hinnaga ja need mootorid olid lõpuni võidumootorid. Ka meil Eestis oli paar aastat tagasi saadaval üks Rotax Maxi mootor, mis oli umbes 0,5 sekundit ringi kohta teistest Rotaxi mootoritest kiirem.

Kardisport on muutunud vägagi professionaalseks. Kuidas sina seda näed: kas professionaliseerumist saab ja on üldse vaja takistada?

Suundumusi kujundavad ikkagi võistlustehnika tootjad ja CIK-FIA. Igasugune evolutsioon toimub mingite seaduspärasuste järgi, neid mina hetkel küll analüüsida ei oska. Ma pole kindel, kauaks sisepõlemismootoriga võistlusklasse lubatakse ning ilmselt on tulevik elektrikartide päralt. 

Ja minu arvates ei peaks kooli-eelsed lapsed võistlussporti harrastama. Kuna kiirused on ikkagi väga suured, tuleb täpselt teada, kuidas ohuolukorras käituda.