Eesti Kardispordi uudised

Nädala staar #2

„Võitjad ei anna kunagi alla ning allaandjad ei võida kunagi“ – selline on meie tänast vestluspartnerit igapäevaselt saatev tarkusetera. Meie selle nädala staar on eeskujuks ilmselt igale tänasele kardisõitjale, sest esiteks on ta alati sõbralik ja abivalmis. Teiseks räägitakse tema ettevalmistusest, tarkusest ja strateegilisest nutikusest peaaegu et legende. Kolmandaks on meie jutukaaslane lihtsalt silmipimestavalt kiire igat tüüpi oludes ja igat tüüpi rajal.

Ta alustas oma sisulisemat kardisõitja karjääri Belgias ning pistis seal rinda ühe tänase parima F1 piloodiga. Enne seda oli ta teinud põgusad stardid Eestis ning tulnud oma debüüdil klassis Micro poodiumile! Lisaks kardile on ta võistelnud ka vormelil ning kereautodel ning loomulikult olnud sealgi edukas.

Allpool nimetab ta ära mitu Eesti kardisportlast, kellele on ta noore poisina alt üles vaadanud. Lisaks nimetab ta maailma mootorispordist oma suurimad iidolid ning mida ta nende juures kõige enam hinnanud on.

Tema metoodilisus ei aita teda vaid kardi seadistamisel, vaid lubab tal anda tõese ja täpse hinnangu Eesti kardispordi taseme kohta, millest saab lugeda altpoolt. Ja keda veel, kui üht mitmekordset Eesti meistrit peaksime neis hinnangutes usaldama.

Vaevalt saab ülaltoodud pidada mõistujutuks. Ei saanud ju ometi keeruline olla ära arvata, et meie selle nädala staariks üks ja ainus, valitsev klassi KZ2 Eesti meister ja mitmeid kordi Eesti parimaks kardisportlaseks tituleeritud Sten Dorian Piirimägi.

Head lugemist!

Sten, kuidas üldse sattusid kardispordi juurde?

“Minu esimene kokkupuude võidusõiduga suures pildis oli lapsepõlves, kui käisime perega vaatamas F1 etappe Ungaris ning Saksamaal. Nendest reisidest ma isiklikult palju ei mäleta, kuid ilmselt sealt ma esimese pisiku kätte sain – mäletan siiski, kuidas käredad kastikujulised masinad vuhisesid mööda kiiremini, kui ma pilgutada jõudsin. Esimene tõeline mälestus aga on isaga kahekesi F1 etappide vaatamine televiisorist – F1 hooaja esimesed etapid toimusid kaugel Austraalias, millega on suur ajaline vahe ning Eestist vaatamiseks pidi ärkama enne kukke ja koitu.  Ühel pühapäeval, kui vaatasime perega F1 etappi, ütlesin isale: „Issi, ma tahan ka rallit sõita“. Tema sai väga hästi aru, et mina, pisike poisike, ei teinud rallisõidul ega vormelisõidul vahet ning jutt oli siiski vormelist. Nädal hiljem läksimegi Laagrisse hobikardiga sõitma ja sealt sai alguse minu elu seni kõige suurem ja mahukam peatükk – võidusõit.”

Nagu igal kardisõitjal, on ka Ahti Piirimägil isana olnud Steni karjääris tähtis roll mängida.

Sellest on aega üksjagu möödas ning on teada, et alustasid oma kardisõitja küll Eestis, kuid läksid seejärel mõneks ajaks edasi elama Belgiasse. Kui sellele ajale tagasi vaatad, siis mille poolest Belgia kardisport erineb Eesti omast?

Tõsi, võidusõidukardiga tegin oma esimesed rehvipõletamised kodumaal, kus võistlesin klassis Micro. Esimene etapp toimus Põltsamaal vihmastes oludes, kuhu oli kohale tulnud kogu minu pere: isa, ema ning poeg, kellel puudus igasugune kogemus või arusaam, mis asi on kart. Me jõudsime kohale järelkäruga, kuhu oli pakitud terve hulk igasugused vanasid varuosasid ning kuskil kuhja all oli peidus minu esimene kart. Vaatamata kõigele sai kuidagi see kart kokku pandud ja esimesse vabatrenni mindud. Sõitsin ja sõitsin ning mingi hetk sain aru, et midagi on valesti – kart ei taha käituda nii nagu peaks. Hiljem sain teada, et üks esimene ratas oli raja peale ära kadunud. Kõigest hoolimata  suutsime seal – minu esimesel kardivõistlusel – poodiumile tulla.

Edasi viis elu meie pere Belgiasse, kus me jätkasime kardispordiga – isiklikult loengi esimest aastat Belgias minu professionaalse võidusõitja karjääri alguseks.

Suures pildis ei erinenud kardisport Belgias kardinaalselt kardispordist Eestis – raja äärde on kogunenud nii täiesti algajad, sh mina ja minu pere, kui ka totaalsed professionaalid – võistlesin ju koos tänase F1 sõitja Max Verstappeniga. Rajal ei anna aga keegi armu ja võitlused olid sama tulised kui Eestis.

Ainsaks oluliseks erinevuseks on üldine rivi pikkus – Belgia rahvaarv on suurem ja seega on sõitjaid märksa rohkem. Sellest tingituna on konkurentsi vägagi tasemel – välismaal sõites peab meeles pidama, et kiireid sõitjaid su ümber on palju ning konkurendid ründavad väga tihti.”

Võib-olla pole mu silm piisavalt treenitud, kuid kõigi nende aastate jooksul ei mäleta ma kordagi, et mõni rada või võistlus sulle sobinud poleks. Oled võitnud kõikjal, igasugustes oludes ning mis tahes kohalt startides. Ütle ausalt, on sul Eesti radadest oma lemmikrada ning rada, mis sulle – vaatamata su headele tulemustele – kohe üldse ei sobi?

Eks algus oli ikka raske ja oli ka juhuseid, kus ma olin valmis püssi põõsasse viskama, sest tundsin, et ehkki annan endast kõik, püüdsin juba üle oma varju hüpata, kuid alati jäi midagi puudu. Ja just siis olid mulle toeks minu isa ning ema, minu sõbrad ja tiim (kodumaal AIX Racing Team, Belgias Eurokarting), kes ei olnud veel nõus lubama mul alla anda. Pärast kõige kohutavamat võistlust, kus me siiski ei andnud alla, pööraski terve tulemuste jada üks hetk paremuse poole. Siinkohal tahaksin välja tuua lause, mida isa mulle ütles ja mis on mulle pikalt meelde jäänud: „Võitjad ei anna kunagi alla ning allaandjad ei võida kunagi“.

Mehaanik Tõnis Liigmann on olnud üks Steni olulistest kaaslastest kardisportlase teel.

Tulles radade juurde, siis iga Eesti rada on omapärane – Rapla rajal sisuliselt puudub sirge teelõik, rada pidevalt lookleb ühele või teisele poole ning õige kardiasetus on äärmiselt oluline; vaatamata vähestele kurvidele peab Tabasalus konkurentidest kiirem olemiseks olema veelgi täpsem ning stabiilsem kui mujal; Põltsamaa rada on Eesti kõige tehnilisem ning füüsiliselt koormavam. Kuid lemmikuna tooksin välja Aravete raja, mis hõlmab endas kõiki teiste radade omadusi. Lange rajal olen saanud võistelda vaid ühe korra, kuid leian, et antud rada võiks konkureerida minu silmis Aravetega – äärmiselt tehniline, kiire ja nõudlik rada.

Ma ei oska siinkohal välja tuua Eesti rada, mis mulle kohe üldse ei sobi, sest leides oma rütmi ja meeldiva seadistuse, pole vahet, mis rajal võistlus toimub – alati oleme suutnud konkurentsi pakkuda.”

Oled ise enamikule noortele kardisõitjatele suureks eeskujuks. Sa peaaegu et ei tee sõidus vigu, oled alati taktikaliselt nutikas ning piisavalt kannatlik ootamaks õiget hetke. Kes on aga kardisõitjatest olnud sinule eeskujuks ning miks just nemad? Mis neid teistest eristab?

Kardisõitjatest on mulle olnud alati eeskujuks samuti „suure kardi“ sõitjad. Olen üles vaadanud nii Kevin Korjusele, Georg Vannile, Mario Vendlale, Martin Rumpile, Aavo Talvarile, Paolo de Contole jt. Mis neil minu silmis kõigil ühist on – nad on stabiilsed, kiired, metoodilised ning jäävad endale kindlaks rasketes olukordades ja suure pinge all võisteldes.”

Kui aga peaksid nimetama läbi aegade parima võidusõitja, siis kes see oleks?

“See on teema, kus võiksid kõik võidusõitjad lõputult debateerida. Kuigi sündisin pärast Ayrton Senna kahjuväärset õnnetust, olen tema sõite korduvalt vaadanud ning endale aru andud, mis sorti masinatega tol ajal võisteldi ja leian, et vähemalt tema ajastu kohta oli ta uskumatu sõitja.

Samuti olen võtnud eeskuju ka Michael Schumacherist ning mäletan siiani, kuidas ma toetasin tema punast masinat. Täna on minu eeskujuks Lewis Hamilton, kes suudab igas olukorras tehnikast parima välja pigistada. Ta ei anna alla,  ta on alati oma nõrkusmomentidest õppinud ning õpib tänaseni, kuidas oma masinast veelgi rohkem tempot leida – see on filosoofia, mida ma järgida püüan ning ma ei ole enne rahul, kui masinast ja endast on viimane tuhandik üles leitud.”

Sinu läinud aasta duellid Kaspar Kallasmaaga olid ilmselt parimad, mida aastate jooksul Eesti meistrivõistlustel nähtud. Samas olite rajal teineteise suhtes äärmiselt lugupidavad ning teie võidusõit oli pealtvaatajaile puhas nauding. Räägi palun, milline on sulle endale enim naudingut pakkuv võidusõit?

“Kaspariga on meil olnud väga tihedaid võitlusi, oleme kindlasti mõlemad astunud kohati ka üle piiri, kuid oleme alati suutnud üksteist mõista ning pärast keerulisi olukordasid jääda üksteisega inimlikuks. Ta on sõitja, kellele tema parimal päeval on äärmiselt keeruline vastu saada ning kes jääb alati võistlejate nimekirjas silma.

Küll aga enim naudingut pakkuvad võidusõidud on minu jaoks olnud võistlused, kus ma olen ühel või teisel põhjusel pidanud startima rivi tagumisest otsast ja võidelnud end rivi tippu. Samuti aga võistlused, kus oleme leidnud optimaalsed seaded ning suutnud ületada finišijoone võimalikult suure vahega järgmise sõitja ees.

Mehaanik Peep Koitlepp on Steni sõnul üks kolmest tema karjääri kõige enam edasi aidanud inimesest.

Üks meeldejäävamaid võistlusi on minu jaoks 2019. aasta IAME International Final Le Mansi kardirajal, kus kiiruse poolest oleksime võinud võita (ning teoreetiliselt olekski pidanud võitma), kuid eelfinaalis olime sunnitud tehnilise rikke tõttu katkestama. Mentaalselt oli see kohutavalt valus, kuid sellegipoolest läksime finaali endast kõike andma, alustades sõitu viimaselt kohalt. Seda finaali ma ei unusta – ma andsin endast kõik ja rohkemgi, kui anda oli. Ma „lendasin“ konkurentidele kurvis vahele kohtades, kuhu seda ei oleks tohtinud saada – võidusõit jäi muidugi puhtaks ja ausaks. Tulemusena lõpetasime rajal viiendana, kuid minu jaoks oli see justkui võit. Tõestab varasemalt välja toodud isa poolt öeldut.”

KZ2 kardiga sõit peab olema hullupööra füüsiliselt väsitav. Mil määral end võistlustevälisel ajal vormis hoiad? Kas teed uue hooaja tarvis mingit spetsiifilist trenni?

KZ2 võistlusklass on tõesti äärmiselt nõudlik füüsiliselt, kuid ka mentaalselt. Ma leian, et üldine füüsiline võimekus mängib vähem rolli kui mentaalne. Kui mõistad, millal seade on tugev ja millal ta on nõrk ning ei lase ennast sellest heidutada. Kui mõistad, millal teised konkurendid on oma seade võimekuse tipus ning millal see võib langema hakata. Kui mõistad, et parem on kaotada üks koht stardis, kui kaotada terve võidusõit, tehes ohtliku manöövri.  Siis oled juba sama hästi kui võidusõidu võitja.

Füüsilise osas midagi ekstravagantset ma ei tee – käin jõusaalis üldfüüsilist tasemel hoidmas ning pigem keskendun mentaalsele tervisele ning reaktsioonide hoidmisele. Tähtis on vastupidavus, mitte suurima kangi tõstmine.”

Oled ka üksjagu välismaal võistelnud, sh suurematel rahvusvahelistel võistlustel. Ilmselt tänu sellele kogemusele oskad hinnata Eesti kardispordi taset? Kus me maailma mõistes asume? Mida me teha saaksime, et taset tõsta?

“Seda teemat olen mitmel korral puudutanud ning toon alati välja, kui väga tublid meie võidusõitjad on. Kui meie sõitjatel on võimekus käia välismaal võistlemas, siis sageli naastakse väga tublide tulemustega. Vaatamata meie võrdlemisi väikesele rivi pikkusele, on meie võidusõitjad kiired, võistlusolukordades tugevad ning välismaa võistlejad tunnevad nimekirjas meid sageli kohe ära, et tegu on kiire eestlasega. Tunnustaksin tervet Eesti kardisportlaste rivi: te olete kõik äärmiselt tugevad võistlejad ning võimaluse korral toetan kindlasti välismaal võistlemist!

Kodumaal on Sten Dorian Piirimägi kui kardispordi kullaproov. Tahad olla parim, pead esmalt tema alistama.

Taseme tõstmiseks aga leian, et oleks vaja tuua kõik võimalikud huvilised raja äärde. Selle nimel on juba tööd tehtud ning seda tööd jätkatakse. Talendid Rajale programm on toonud meile väga võimekaid võistlejaid ning neid tuleb juurde veelgi.”

Sten, sind rohkem tundvad inimesed nimetavad sind natukene nagu… professoriks. Oled väga tundlik oma kardi seadistuse suhtes, samas ka väga nõudlik tiimi suunal. Selles pole absoluutselt midagi halba, kuna loendamatud etapivõidud ja Eesti meistritiitlid räägivad enda eest. Oled selles osas väga sarnane igale professionaalsele võidusõitjale. Kirjelda palun võidusõidu jaoks just sulle vajalikke ideaalseid olusid. Tehnilisi, rajaolusid, mentaalseid.

“Tõesti, vahel tunnen isegi, et olen oma seadistuste osas kapriisne ning nõuan tiimilt väga palju, kuid olen alati ise seal kõrval ning annan parimat tagasisidet, mida oskan anda. Kui räägime võistlustest või kardispordist üldiselt, kasutan alati eessõna „meie“. Meie hõlmabki peale minu ka minu mehaanikut ja tiimi, sest suur osa tööst, mis jääb rajal nägemata, on mehaaniku ja tiimi töö vili. Siinkohal tahaksingi tänada kõiki suurepäraseid inimesi, kellega mul on olnud võimalus koostööd teha: te mängite väga suurt rolli kõikides tulemustes!

Olude osas on mulle kõige tähtsamaks masina enda seade – tänaseks saan kindlusega väita, et leian erinevusi pisidetailides ning sageli just neid ma taga ajangi. Kui ma leian seade, mis teoreetiliselt võib olla aeglasem, kuid mis minu sõidustiili jaoks on mugavam, siis sageli reaalsuses ongi see kiirem seade.

Võit pole miski, mis iseenesest sülle kukub. Teadlikult tööd tehes saab võidu nimel palju ära teha.

Rajaolud mind suures plaanis ei sega – see on faktor, mida me keegi muuta ei saa ning meie võimuses on vaid nendega kaasa minna ja leida nende jaoks optimaalseim seade.

Mentaalse osas ma püüan leida ka kõige raskemates oludes sisemist rahulikkust ning ratsionaliseerida kõike, mis on antud võistluse vältel juhtunud. Mida rahulikumana ma ennast tunnen, seda lihtsam on vastu minna kõikidele potentsiaalsetele väljakutsetele rajal.”

Enamus noori kardisõitjaid näevad sinus endale eeskuju. Sind kirjeldatakse loomulikult kui väga kiiret, kalkuleerivat ning tasakaalukat võidusõitjat. Peamisena nimetati sind aga kui äärmiselt lahke ja abivalmina. Minu hinnangul annab see kõik kokku ühe hea kombinatsiooni olemaks tulevikus üks väga edukas tiimipealik. Ütle palun, et sul on see ambitsioon?

Kindlasti on see mõte minu peast läbi käinud ning ma ei ütle „ei“ sellele ideele, kuid leian, et mul on veel nii mõnedki aastad aega enne, kui seda ideed realiseerima hakkan. Tiimi juhtimine nõuab lisaks nendele omadustele ka muud ning täna ma ei julge väita, et mul need omadused oleksid kõik olemas.”

Kardivõistlustel kirjeldatakse Steni olekut kui “keskendunud”. Vaatamata sellele on tal alati varuks julgustussõna noorematele võidusõitjatele.

Sul on lisaks kardile kogemusi kereautode ja vormeliga võidusõidust. Et just noorematele infot edasi anda, pane palun need kolm omavahel võrdlusse.

Kui neid kahte distsipliini üldistada, siis vormelauto nõuab väga head arusaamist ning õppevõimekust. Vormelautol, ka „pisikesel“ vormelil on tiivad, seega surujõud. See tekitab kardisõitjale vastuolu – pead sisenema kurvi kiiremini, kui rehvid seda muidu suudaksid ning pead usaldama, et tiivad suruvad auto piisavalt maha ning auto ei hakka kurvis libisema. Lisaks sellele peab olema vormelis väga metoodiline ning täpne oma sisenditega, mida autole läbi pedaalide ning rooli annad. Suurema üldise kiirusega aga harjutakse ruttu.

Kereauto puhul peab meeles pidama, et võrreldes kardiga kaalub ta ligi kümme korda rohkem – see tähendab, et pead endale aru andma, kus on auto raskuskese ning kuhu ta iga sisendi puhul liigub. Pead arvestama, et pidamine toimub „aeglasemalt“ – pidurdused on pikemad, kurve läbitakse kauem ning kiirendused peavad olema progressiivsemad. Muus osas meenutab aga vägagi kardisõitu.”

Kas kuiv või vihmamärg rada?

Mul ausalt öeldes puudub eelistus. Kuival rajal on ääretu nauding jahtida taga mitte sekundeid ega kümnendikke, vaid sajandikke. See emotsioon, tunne, mis saad pärast viit ringi sisuliselt üht ja sama aega sõites, on mulle väga meeldiv ning vinge.

Vihmastes oludes on suurepärane tunne, kui leiad selle viimase piiri, kus masinal on veel pidamist – kui selle ületad, siis hakkab muidugi väga hirmus. Kui nüüd suudad ennast hoida täpselt selle piiri peal, siis see on uskumatult adrenaliinirohke ja nauditav.”

Ilmaolud Steni ei sega, sest need on kõigile ühesugused. Pigem loeb seade ja mentaalne valmisolek erinevate oludega toime tulla.

Oled aastatega ilmselgelt paremaks võidusõitjaks saanud. Samas tunduvad su võidud tulema aina raskema töö tulemusena. Tunned sa ise seda? Mis muutunud on (rehvid nt)? On konkurendid tugevamad, kui kunagi varem?

Kindlasti tunnen seda, mingit niisama „tiksumist“ ei ole. Esiteks on meie võidusõiduklassi lisandunud uusi noori sõitjaid, kes astuvad kandadele, üldine konkurents on muutunud tihedamaks, sest kõigil on olnud võimalus rohkesti trenni teha. Kommenteerides eelmist aastat, siis suureks probleemiks olid rehvid – pidamine jäi rehvidel samaks, kuid tuli arvestada kiirema kulumisega. See muutis seadeid märkimisväärselt ning sõidustiili samuti, rehvide hoidmine muutus väga tähtsaks – meenutas kohati F1 rehvisäästmist. Kindlasti püstitasin endale ise ka väljakutse – trennipäevadel toimetasin kardi kallal sisuliselt üksinda, mis tähendab, et aeg sõidu, seadete, taktikate analüüsimiseks kulub hoopis kardi ettevalmistamiseks.”

Kaotamine pole sõna, mida ühe võidusõitjaga vestleldes üldse kasutama peaksime, kuid küsin siiski: kui on momendil üks Eesti kardisõitja, kellele oled kas või natukenegi nõus kaotama, siis kes see oleks?

Ma arvan, et kaotamise teema on kohati tabu. Küll aga ei tohi unustada, et läbi kaotuste me õpimegi – ma olen oma karjääri jooksul kaotanud korduvalt, kuid iga kaotus on olnud õppetund. Need kaotused on olnud väga oluliseks osaks sellest, missugune sõitja ma täna olen. Tulevastele staaridele ma ütleksin, et kaotamine võib olla valus, kuid see näitab, et Sul on veel arenguruumi ning saades aru, miks antud juhul kaotati, siis järgmine kord rajale naastes oled Sa juba selle võrra tugevam sõitja. Ärge kartke teha vigu ning libastuda, kuid andke alati endast parim, et mõista neid vigu ja kaotusi – need on elu suurimad ja väärtuslikumad õppetunnid.

Ma ei ütleks, et mul on kindel sõitja, kellele ma oleksin nõus kaotama. Ma olen nõus kaotama sõitjale, kes on suutnud välja tuua oma parima stabiilselt ning on seda teinud puhtalt. Kui ma olen kaotajapositsioonis, sest mõni detail minu komplektis oli puudulik, siis ma ei aktsepteeri kaotust. Kuid kui mina tõin välja oma parima ning võitev konkurent tõi välja oma parima, siis see tähendabki, et tema oli parem võidusõitja ning selle üle ma ei saa pahane olla.”